Krimmis käisime koos Tallinna Kaljuronimisklubi rahvaga. Läksime sinna rongiga läbi Moskva (varem polnudki idanaabrite pealinna sattunud, nüüd sai siis ka Punasel Väljakul varvas prügiseks tehtud).
Krimm on ilus kant. Sattusime sinna kesk sügist, kui turiste enam ei olnud, aga vesi ja õhk olid veel vägagi soojad.
Elasime Nikita kaljumassiivide lähedal ühe vanatädikese maja esimesel korrusel (tal oli seal kohe ekstra suur tuba koos esikuga välja üürida antud - meie jaoks väikese raha eest), mille terrassilt avanes hommikuti ülikaunis vaade Mustale merele.
Kallas on seal kandis kaunis järsk ja tõusev. Mööda mere äärt (kord kaugemal kord lähemal merele) sõidab maailma pikim trolliliin (sealne ühistransport ongi valdavalt trollid ja väikesed mikrobussid - viimased tunduvad rohkem erabusiness olevat).
Päevad kulgesid meil valdavalt ühes rütmis - olime läinud sinna siiski trenni tegema. Ja meile, Eesti kaljuronijatele, suureks rõõmuks trennisid seal ka Krimmi kaljuronimiskooli kasvandikud, keda juhendas maailma tippu kuuluvad kaljuronijad. Saime isegi ühel päeval tema käest koolitust ja muidugi vaadata proffe. Ühe käega ronida seaina, mida meie parimad vaevu kahega hakkama said - see oli alles vaatepilt.
Õhtuti kondasime Jaltas ja rannas ringi. Meres on seal kandis (vähemalt meie ajal oli) meduusidest vesi paks. Toiduturud on seal kandis vinged ja hea kui on kohaliku verd mees kaasas (üks meie kaljuronijatest oli vist sealt kandist pärit) - siis saab head diilid ka kätte.
Külastasime ka mõnda kohalikku vaatamisväärsust - botaanikaaeda, Pääsupesa lossi jne.
PILDID: PS. Vabandan piltide kehva kvaliteedi pärast, aga siis kui ma neid digitaalseks muutsin aastaid tagasi, oli kõik teistsugune.