14.juuli Tol hommikul ärkasime lõplikult oma unelmaist. Hispaaniasse sõiduks ei olnud enam mingit takistust ja ees ootas kolm nädalat erinevaid elamusi, ootasid mitmed Euroopa riigid, Vahemeri, Püreneed, Barcelona, Pariis… Üks meist unistas härjavõitlusest, teine lubas vaatide viisi veini juua, kolmas tahtis kohalikega juttu puhuda, neljas armuda Pariisi… Pico de Aneto vallutamisest aga mõtlesime kõik.
Reisiseltskonna aktiivne kogunemine huvikeskuse “Kullo” taga algas kell pool kuus hommikul. Selleks ajaks jõudis kohale ka valge “Mikk Reiside” buss. Viimase pakkimisele kulus meil üle tunni aja. Seejärel paigutusime reisijuhi joonistatud plaani alusel ise toolide ja pakkide vahele ning kui näod olid üle loetud ja viimane tulijagi kaasa haaratud, alustasime oma teekonda. Kell oli täpselt seitse. Ilm oli jahe, pilved vallutanud taeva ja kõikjal lõhnas vihma järele nagu eelmistelgi päevadel. Hea oli mõelda, et nüüd on lõpuks lootust suve näha. Kokku reisis meid 36 inimest, kes oli jaotatud neljaks matkagrupiks ja selle järgi ka bussi istuma paigutatud. Meie grupp hõivas bussi vasaku tiiva. Kõige ees oli koha saanud grupijuht Vello. Tema selja taga istusid Jana ja Lena, Siim, Ene ja Indrek, Lena ja Galina, Margit ja Rain, Anne ja Tiiu, Tarmo ja Olavi – ühtekokku 14 matkaselli. Üheskoos tuli meil jagada paljusid järgmise üheksateiskümne päeva rõõme ja muresid.
Sõit algas viperusteta. Kell oli umbkaudu üksteist hommikul, kui ületasime Eesti – Läti piiri. Sama sujuvalt kulges kõik kell kolm pealelõunat ka Läti – Leedu piiril. Siin tuli kella üks tund tagasi keerata. Tänu leedukate isepäisusele tuli nüüd juba kella keerata ja seda päeva tunni võrra pikemaks teha.
Et bussis seltsielu käima panna, avati ees nn vaba mikrofon: igaüks võis reisikaaslastele end tutvustada ning rääkida oma varasematest matkakogemustest ja uutest ootustest. Enamus meist kasutas võimaluse ära ja nii läks aegki kiiremini. Õigepea hakkasid teeäärsed külad omandama slaavilikku ilmet, aga Leedu – Poola piir oli endiselt visa pärale jõudma. Palju kiiremini liikusid igasugused hirmujutud kuni ööpäevasest passimisest selles piiripunktis. Nii saime võimalikeks eelseisvateks raskusteks hästi ettevalmistatud.
17.25 olime kohal. Poolakad hakkasid meie vastu kiiresti huvi tundma. Peale bussi allkorruse ülevaatamist läks suhteliselt libedalt ka nägude kontroll. Rahvas bussis oli vaikne ja tõsine ning see pingutus andis positiivseid tulemusi. Tunni möödumisel sisenesime Poola Vabariiki.
Ees ootas öö, katkematu bussisõit ja magamine istuvas asendis. Kuid osad said ka vahekäigus pikali olla. Enne kui väsimus lõplikult võimust võttis, jõudsime videost veel ära vaadata komöödia “Mask”. Peale seda jäi uinutajaks vaid mootorimürin.
15.juuli Hommikul tervitas meid päike. Ilm oli tõsiselt suvine ning kotist võis rõõmuga õhemad riided selga panna. Pesime end teeäärses bensiinijaamas autopesuks mõeldud vooliku all ja öine unine raskus sai nagu käega pühitud.
Jätkus teekond Tšehhi suunas. Varssavi oli juba selja taga. Möödusime ka Wroclawist. Seejärel ilmusid meie teele esimesed mäed Sudeedid ja kell 11.30 ületasime Poola – Tšehhi piiri.
Hradec Královes me plaanijärgset 8-tunnist peatust ei teinud, vaid otsustasime riskida ja sõita Prahasse. Ees oli veel üle saja kilomeetri. Hoolimata ajast, mis kulus suhtlemisele Tšehhi politseiga, saabusime ööbimispaika pealinnas õigeaegselt. Kell oli kaks pärastlõunal. Telgid panime püsti äärelinna kämpingusse “Sokol”. See luksus koos pesemisvõimalusega läks näo peale maksma 189 tšehhi korunat. Bussi külje all parklas sai söödud ka esimene ühine potitäis makarone, mille valmistas esimeses kokanaadis olnud Heinz.
Peale sööki võtsime suuna kesklinnale. 12 koruna eest sõitsime 20 minutit bussiga ja 20 minutit metrooga ning kohal me olime. Ekskursiooni alustasime mäe otsas asuva Hradcany linnaosa kitsastelt tänavatelt. Sinna jõudmiseks pidime mööda lõputuna näivat kaldus astmetega treppi pidi üles ronima. Möödusime uhkest Svatý Vit’i katedraalist ja presidendilossist, pildistasime end koos auvalvega lossiväravate ees ning nautisime ka avanevat vaadet linnale. Edasi jalutasime läbi Malá Strana linnaosa Vltava jõeni ja siis 520 meetrit mööda Karli silda. Sellel sillal oli näha nii käsitöölisi kui ka muusikuid, kuid kõige erilisema mulje jättis meile üks klaaside-orelil mängiv mees – see oli lausi imeline, mis ta veega täidetud klaasidest oskas välja mängida. Maabusime Staré Mesto linnaosas, kus tänavatel ekseldes jõudsime lõpuks turuväljakule.
Siin asus kuulsa 1490. aastast pärit astronoomilise kellaga vana raekoda. Tolle kella mängu nägime – kuulsime täistunnil kell kaheksa õhtul. Peale seda oli kõigil vaid suur õllejanu. Tormasimegi läbi linna Praha vanimasse õllerestorani “U Flekú”, mis 1999. aastal pidi saama 500-aastaseks. Võtsime kohad sisse restorani siseõues suurte puude all kahel pool pikka-pikka lauda. Kõigile serveeriti 49 koruna eest pooleliitrine kann tumedat õlut. Lõime omavahel kokku, laulsime ära “Õllepruulija” ja ajasime sellega personali pabinasse. Seejärel võtsid aktiivsemad naised kolm pillimeest ette ja veidi aja pärast kargas peaaegu kogu meie laudkond jenkat. Järgnesid tibutants, rock’n’roll, polka. Higi tilkus, õlu voolas ja hirmus lõbus oli. Ja kohalikud, kuigi meist lõuna pool elav rahvas, tundusid meiega võrreldes väga põhjamaiselt rahulikud olema. Lõpetasime selle pulli 22.30 ning asusime tagasiteele kämpingusse. Kell oli üle kesköö, kui lõpuks jälle horisontaalsesse asendisse saime. Praha on ilus.
16.juuli Hommikune ilm ei olnud parem eelmise päeva pärastlõunasest: oli jahe ja taevas rändasid pilved. Kell 8.45 jätkasime oma reisi. Heitsime viimase pilgu positiivse mulje jätnud Prahale ning võtsime suuna Pilseni linnale ja sealt edasi Tšehhi - Saksa piirile, kus veetsime poolteist tundi. Vaikselt hakkasid kottidest igasugused õllepurgid välja imbuma. Asi läks lõbusamaks. Vaatasime videost filmi “Kõrged kontsad”.
Enne keskpäeva jõudsime piirile. Siin kulutasime veel oma viimaseid tšehhi münte kohvi ja jäätise peale. Käisime niisama ringi ja ikkagi tuli veel oodata, enne kui meie buss kontrolliks ette võeti. Kell 12.50 saime lõpuks üle piiri. Ees ootas 7,5 tundi sõitu Lõuna-Saksamaal, seda linnade Regensburgi ja Ulmi kaudu. Väljavaadet hakkas rikkuma kohati tugevnev vihmasadu.
Et igavust peletada, astus DJ Olavi bussi etteotsa ja pani karaoke käima. Kaasa oli võetud kaks “Pere laulikut” ja kassett muusikaga. Kõlasid “Lõke preerias” (sellest kujunes pea et me matka hümn) , “Mustlase elu”, “Aeg annab kõik”, “Tüdruk”, “Valged roosid”, “Vana pildiraam” jne. Julgemad laulsid otse mikrofoni, ülejäänud nautisid toimuvat ja tundsid rõõmu kaasalaulmisest. Lauludele järgnes bussi tagumise grupi naiste tantsunumber: jenka ansambli “Boney-M” muusika saatel. See tõi elevuse “saali”, kuid toole esialgu seina äärde ei tõstetud. Isegi vihm lakkas, kuigi ajutiselt.
Peale lühikest metsapeatust jätkus seltsielu õlleoksjoniga. Saku õllepurgi hind tõusis 17 eesti kroonini. Kaks purki koos maksis lausa 50 sama rahaühikut. Peale seda avati bussi keskosas baar: pakuti õlut, Saaremaa viina, igasugust snäkki.
Kell 20.15 olime peale väikesi eksirännakuid Saksa – Šveitsi piiril. Rõõmsameelne piirivalvur vaatas näod üle ja soovis head reisi. Selleks kulus tal vaevu kümme minutit.
Šveits algas Schaffhauseni linnaga ja tunnelite roduga. Väljas üha pimenevas õhtus sadas korralikku vihma. Õhtusöök sai valmistatud ja söödud ühe parkla väikestes varjualustes. Telkimiskoha jaoks tuli veel edasi sõita. Leidsime lõpuks kiirteest 50 meetri kaugusel parkla ja teepiirde vahel mururiba (umbes 10 meetrit lai), kuhu panimegi kiirtempos taskulambi valgel telgid üles. Uni tuli kiiresti, kuigi autosid vuras kiirteel öö läbi.