29.detsember: 2.matkapäev Pille: Päev algas, ma ütleksin , et üsna pimeda hommikuga ja laisk lumi sulas vastu isuäratavat kartuliputru. Sebisime ja sahmisime mitu head tundi ja asusime siis otsustava sihikindlusega metsapiiri poole teele. Ees ja kõrval vaatasid suursugusel ning vägevalt meie poole alla valged mäed. Meie alaline saatja – jõgi kihutas alla lameda maa poole, jättes suusateele mustavaid auke. Meie teed aga tähistasid sinised suusajäljed ja kummalise kujuga kaevikud kohtades, kus keegi kolinal ümber kukkus. Mets muutus hõredaks ja kuused asendusid igerike kaskedega.
Panime telgi üles, süütasime lõkke ja varsti mõni mees laulis, mõni kepsles niisama lihtsalt heast meelest (kuigi jah, veidike üllatusjooki aitas sellele muidugi ka kaasa). Toimus pidev üllatamine, mille tulemusena kõik üllatusid – see avaldus selgelt ja kõval häälel. Ja siis algas pidu muinasjutu metsas – lauldi maast ja ilmast, lauldi laule vanadest aegadest ja veidi uuemaistki. Kuna kuu nii kummaliselt säras ja öö oli vaat et sama valge kui päev, panid mõned meist suusad alla ja rühkisid mäest üles, metsapiirist välja. Kaugel eemal paistsid linnade tuled ja taevas oli selge ning tähti täis ja kas ainult tähti? Üks virmaliste puna-roheline roos lõhkes me peal kohal ja kadus siis reeturlikult pilvede taha. (Indrek: see oli me matka arvatavasti kõige külmem öö. Võib-olla et isegi 35 külmakraadi, nagu teadjamad oskasid väita.) (Andres: jutt oli siiski vist 20-st, max 25-st kraadist).
30.detsember: 3.matkapäev Indrek: Pärast külma ärkamist ja herkulaputru käis imekiire laagri kokkupanek. Kuid minema hakati alles kella 10 paiku. Algas matka raskeim päev – Lääne-Arsenjevi kuru võtmine. (Andres: nende päev, kes tegid järgmisel päeval radiaali, polnud sugugi kergem.) Algus paistis kergevõitu – lauge tõus. (Ahjaa, ma unustasin: kuru läksime seetõttu võtma, et tippu minekuks oli liig pilvine) Aga mida aeg edasi, seda raskemaks muutusid sammud ja järsemaks nõlvad. Ja ka ilm kiskus kehvaks – pilved vajusid peale. Kuigi kuru polnud näha, läksime me aina edasi ja nõlv muutus suuskadega läbimatuks. Tuli need seljale visata ja saapaninaga astmeid lõhkudes edasi minna. Tuul ja tuisk aina kasvasid, ka nähtavus muutus kohati lausa kohutavaks. Lõpus ei näinud enam muud kui enda jalgu (vahest ka eeskõndija omi) ja kuulis vaid oma hingamist ja tuisku meie ümber.
Kurule jõudes oli meile abiks ülitugev taganttuul, mis oli väga külm ja lõikav kuid lükkas meid tagant. Kuru ületasime kuskil kella 14 ajal. Oli juba piisavalt hämar ja nõlvak järsk, kuid Malle eestvedamisel me sealt siiski jalgsi alla tulema hakkasime, kuni suusad alla said – ja siis läks ralliks. Üksteise võidu mäest alla laskmine. Vahelduvate lumme hüppamiste-kukkumistega (pidurdamise stiil). Mina tegin isegi ühe 360º (edaspidise) salto, ilma midagi lõhkumata (ptui-ptui-ptui – matk ju kestab veel). Sellel hetkel olime me kindlad et tuleb külm ööbimine, kuid hilisem asjade käik kujunes teisiti. Õnneks polnud metsapiirini palju maad ja me saime ka hämaras-pimedas oma puude hankimisega hakkama.
Lõpp hea – kõik hea, kuigi rahvas oli tugevalt kurnatud. Järgmiseks päevaks oli pea kõigil köha või nohu.
Pille: Üks ütlemata valge päev täis lund, lund ja veelkord lund. Mõni meist kelgutas pea ees mäest alla, mõni veidi õnnelikumalt – jalad ees. (Andres: selle põhjustas järsul mäenõlval kõva paakunud lumi, milles suusakandid enam pidamist ei leidnud ja tagajärjeks oli kuni kümneid meetreid kõrguse kaotust). Tuli suur torm, lumetorm täis jõudu ja indu. Tuul ulus meid kiiremas korras kurult alla paksu valgesse lumme – valgesse pimedusse kaugel allpool.
Ja siis läbi pimeduse jõudsime kohale Malõi Belõi jõe orgu ja riputasime saapad emapuu külge kuivama.