*** Olen kärbes toa seinal kuulen ja näen kõike kuid aru ei saa. Kas tahangi midagi mõista? Vist mitte, kuid kuulan ikkagi jonni pärast vot!
11.01.1999
***
Sind valdab kirg tappa pilk ihaleb leida uut ohvrit, keda piinarikkalt hävitada Sulle meeldib näha valust moondunud näoilmet ja klaasistunud silmavaadet anumas halastust, pääsemist Sa naerad vaid palveile valu meeldib sulle Surm on Su vend ja parim sõber leidsidki uue isendi keda tükk haaval matta meelitad ta piinakambrisse milles toimuvat meeldib juhtida ja suunata just nii nagu hing soovib Su tahtes muutuvad ka kõige jubedamad kujutelmad tõeliseks
29.01.1999
***
Tule tantsime koos hõõguvail sütel, paljad tallaalused on täis ville ja veritsevaid arme kuid see ei loe, tule tantsime koos hoia kõvasti käest vaata sügavale silma ning tantsi, pea saad vabaks... Tule tantsime koos hõõguvail sütel.
31.01.1999
***
Head teed sulle, mine ja ole õnnelik - ei saa keegi sind hoida tagasi, kuigi tahaksin sul haarata käest ja takistada minemast, kuid ei, ma ei tohi ma ei saa takistada - Mine, mine ruttu, enne, kui näed pisaraid enne, kui kuuled palveid. Mine jooksuga, anun sind.
01.03.1999
***
Lõid mulle noa selga, hiilisid vaikselt ja salakavalalt mu juurde. Hellitasid, meelitasid, kuid siis tüdinesid - ära öelda ei tahtnud ka, mis teha küll minuga? Haarad noa ja lööd selga, et vabaneda minust. See läks sul korda jooksen verd, peagi vabasatan su vaevast.
01.03.1999
***
Kell tiksub kõvasti - toa tühjus tundub olevat pungil täis monotoonset, pidevat heli. Tajud, kuidas aeg kiirustab, hetk, milles oled, saab järgmisel momendil minevikuks, mida pole võimalik tagasi enda juurde kerida. Kell tiksub kõvasti - tik-tak, tik-tak, tik-tak - Võtan raamatu ja viskan ajanäitaja seinalt alla - Vaikus - ah, kui hea, kuid siiski, aeg ei seisa, jookseb ikka sama kiiresti tuleviku poole - Nüüd ma vähemalt ei kuule seda enam. Kell vedeleb katkiselt põrandal -
09.03.1999
***
1: Juba lapsest saati ma üksi olema pean liivakasti liiva eal ei jaganud teistega. Kõik justkui oleksid kartnud, et neid hammustan ma. Seepärast vältisid nad mind ja mu maailma.
Rf: Ma nutan, sest olen nii kurb mul ei ole siin maailmas mitte kedagi, kellele võiks raskel ajal toetuda. Ma loodan, et tuleb kord aeg, mil enam iial ma üksindust nutma ei peaks, sest mind armastad sa.
2: Alustades kooliteed olin kindel ma, et siin ometi leian kord häid sõpru hulgana. Kuid ekslik oli mu arvamus vaid pettumust valmistas ei leidnu seal sõpru häid, keda usaldada saaks.
Rf: Ma nutan, sest olen nii kurb mul ei ole siin maailmas mitte kedagi, kellele võiks raskel ajal toetuda. Ma loodan, et tuleb kord aeg, mil enam iial ma üksindust nutma ei peaks, sest mind armastad sa.
3: Ma kirjutada tahtsin üksildaste bljuusi, et seda laulda saaksin, kui köögis pesen nõusi Ehk suudavad need read kurbust leevendada kuni kunagi õige pea oma õnne leian
Rf: Ma nutan, sest olen nii kurb mul ei ole siin maailmas mitte kedagi, kellele võiks raskel ajal toetuda. Ma loodan, et tuleb kord aeg, mil enam iial ma üksindust nutma ei peaks, sest mind armastad sa.
27.04.1999
***
Kas Sulle ei tundu, et pisut hiljaks jäid - Varem oleks tulnud mõelda sellele, et võttes vastu otsuse, pole ilus hiljem seda kahetseda, sest, mis nurka visatud on tolmunud ja kibe ning enam ei maitse nii meelalt, magusalt
30.05.1999
***
Põlmin palmikusse nõgeseid, mis sõrmed villi kõrvetanud, kuid ma ei anna alla - pisarad leevendavad valu, mille tekitavad need nirused oksad, pean su päästma tigeduse käest ja sinu heaks olen nõus loobuma kõigest - ka oma elust
30.05.1999
***
Sealt Sa tuled taskud ja süda täis armastust - Kus Sa küll nii kaua end peitsid?! - Ei hooli! Peaasi, et nüüd mul olemas oled
30.05.1999
***
Heaolust ei sünni kunsti - Iga ilmaletulek on valus, piinarikas. Nii, nagu väike king hõõrub villi, nii ka rõhub mure hingel, kuni lõpuks läheb katki ja immitseb välja rahuliku, kauni sõnadevoona
31.05.1999
***
Jälle pole sind siin, igal pool mujal on parem, kui siin, minuga. Olen tüdinenud palumisest, anumisest, kui ei, siis ei - Äkki oleks parem, kui meie vahel kõik läbi oleks, siis ei peaks sa üldse minule oma aega ja mõtteid rasikama, ole vaba ja õnnelik, milleks piinata teineteist, sest jälle pole sind siin
19.07.1999
***
Ma ei taha sind kaotada! Mitte iialgi - Suren, kui lähed, ma ei jaksa sinuta. Olen väsinud sellest, et mind jäetakse teele maha - Nii ma seisin siis nutumaik kurgus, ehkki nägu naeratas. Tulid ja võtsid kinni käest - päästsid mu, nüüd hoia oma leidu, sest ma ei tahaks taas surra
19.07.1999
***
Laula unelaulu mulle unetule väsinud olen, kuid ilma sinuta ei suuda kuidagi suikuda magusasse, sügavasse unne. Su hääl on justkui merekohin, nii värske ja karge - Ma armastan soolase vee mahekõla ja pehmet embust, kus unne suikuda on ülimhea
19.07.1999
***
Aah, kui naiivne ma olla võin, kepsutan nagu hirveke ühelt mättakeselt teisele ja kui jalad märjaks saavad on pill lahti ja rind viha täis, süüdi on tuul, vesi, mättad, lilled, pilved - kuid mitte iial mina ise
19.07.1999
***
Tegelikult igatsen ma sind tagasi Petan end, kui mõtlen, et ei vaja enam sind eal. Kuid miks küll käitun nõnda?! Olen end sidunud kellegi teisega, kes ei käitu minuga nii, nagu sina - Ta ei loobi mind nagu kasutut põrandanärtsu, Ta armastab mind. Ikkagi igatsen sind tagasi - See on see õige ja kaljukindel armastus
19.07.1999
***
Igatsen su järele iga päevaga üha enam ja enam. Sul pole sest aimu, kuigi teadma sa peaks, kui väga õrn on armunu hingemaailm - Ta kliriseb kildudeks, kui sind pole näha, ta lõigub südame veriseks klombiks, kui oled oma uuega koos - Lõpuks jookseb verest tühjaks, sest sa jätsid mu
20.07.1999
***
Siin ma siis nüüd olen teel kuhugile, leidmata midagi, rada jookseb, aeg möödub ja Sind enam pole minuga. Nii tühi näib maailm, nii tülpinud ja tüdinud. On udune horisont, sest silm ei näe läbi pisaravoogude välja rõõmuderiiki. Suu ei suuda naeratada, sest tuhat tonni murekive suunurki venitavad. Kurbus rebib mu tükkideks, valu matab hinge - õhku, ma ei saa hingata. Üks naine koob salli nii pehmet ja sooja, lõng lippab ta käes kergelt ja rõõmsalt, kuid memm, kes kudus salli minu saatuselõngast oli hooletu ja lõhkus ühe väikese niidikribu. Ta kiskus mind eemale Sinust, ma ei saanud sinna midagi parata, lihtsalt ühel hetkel Sind polnud enam. Vihma sajab, nägu on piiskadest märg või olid need hoopis mu pisarad - ei tea tuul peksab vastu nägu ja poeb sisse varukast, külm on - nii jahe ei tohiks olla sest nõnda kalgistub hing ja jäätub süda - Siin ma siis nüüd olen teel kuhugi, leidamaks midagi, rada jookseb, aeg möödub ja Sind enam pole minuga.
09.10.1999
***
Olen tüdinenud kõigest silmakirjatsejaist, kes elavad mu elus ja on end sisse seadnud mu väikesesse maailma. Viskan nad välja, kuid ikkagi leiavad need väikesed kuradid üles sissepääsu, väikese ava. Laske jalga, olen väsinud teie naeratavast näost ja headest kommetest, mis nagunii mu selja taga ära ununevad ja tagarääkimisesk saavad Jätke mind rahule!
28.10.1999
***
Esimene päev on õnnelikult öösse veereda jõudnud. Nüüd naeran hommikusi hirme päeva koleduse, julma jõhkruse, ja masenduse ees. Päev oli päikeseline ja täis rõõme. Avastasin endas uue inimese, kes armastab elada täisväärtuslikult, mitte ei raiska oma vähest aega ajuvabadustele. Tunnen, et võin rahus uinuda, et astuda vapralt vastu oma uuele teisele, kümnendale, sajandale, ... päevale. Head und!
12.11.1999
***
Põlen valu käes, sest tegin haiget. Mängisin Su tunnetega justkui kassipoeg, kes lõbustab end lõngakeri loopides. Ainult, et üks hargnes lahti pikaks lõngaks, ma komistasin mänguhoos ja purustasin selle õrna niidikese - Tegin Sulle haiget, anun andestust, luban, et köidan kokku katkise koha - tean, et endiseks ei jää miski, aga palun anna mulle vaid üks võimalus end parandada.
12.11.1999
***
Ma ei tea, kas suudad andestada rambele, närbele inimvarele - Ma tean, et ei vääri Su andestust, kuid ... palun ära mõista mind hukka, ehkki olen seda väärt, et põleda põrgutules ja kanda üll oma karistuse koormat - Üksnes Sinu andestus leevendaks hingevalu ja puhastaks mu poriseks tallatud mina. Andesta mulle, palun!
12.11.1999
***
Õnnelik koos Sinuga vaid olla saan, miks raske uskuda seda kül on - Kas armastusel Sinu elus polegi siis kohta ?! Ütled, et ei oska teisi armastada - Lase minul end õpetada.
12.11.1999
***
Viimane Päike on alla kukkunud, uus elu on alanud - Keeran selja ja astun maha rajalt, mis hukatuse poole mind viis, maha jäävad uued ja toredad tuttavad, kuid, mis teha - ainult nii võin säästa inimesi, kellest väga hoolin ja kes usuvad minusse. Kurb on maha jätta midagi, mis kuulus su elu juurde, kuid selle otsuse üle olen ma uhke!
12.11.1999
***
Tänan Sind kallis, et mind pole ära kasutanud julmalt. Armastan Sind väga just selle pärast. Tahan, et teaksid mu tundeid, mis on nii suured ja kohutavalt tulised. Sa oled mulle kõik, mu rõõm, mu kurbus, kuid Sinuga on raske, naudid alkoholi hukutavat hurma ja tean, et isegi mina ei oleks piisavaks põhjuseks, et Sa jätaksid enda hävitamise. Kuid see ei sega mind Sind armastamast!
13.11.1999
***
Ja nii see läks siis, ei rõõmu, ei õnne - parem ongi, et ei austa Sa mu armu ja tallad maani maha mu eneseusu ja jätad alles vaid ribad aususest enese ja teiste vastu. See on halb, ma tean, kuid keda see enam huvitama peaks. ütlesin, et armastan, kuid Sina vastasid ah, ära lobise - Ja nii see läks siis, ei rõõmu, ei õnne.
16.11.1999
***
See kiri oli saadetud patuselt patusele, kes polnud väga kaua armu tundnud - lugedes ridu voolas pisar õrnalt üle sügava põselohu ja maabus suurde sooja kaelasalli. Omal ajal Sa ei saatnud mulle nii kauneid kirju, kuid armastasid, kuid nüüd, mil meid enam pole saan need read -
16.11.1999
***
Sammu järel samm, otse ja ainult otse. Läbi poriloikudest, vihastest pilkudest. Üle inimeste autodest, jalgadest vankritest, isegi mõtetest. Mind ei huvita mite miski enam, las minna seegi, mis siiani olnud ei vaja enam, mitte kui midagi. Keegi hõikab mind, kuid ma ei tee välja, tal pole nagunii mitte midagi head ja tarka öelda - Las minna kõik!