29.juuli Ilm ei näidanud paranemise märke ka hommikul: oli pilves, külm ja tuuline. Oodatud-loodetud suvi oli äkki kadunud.
Meil tuli laagrist lahkuda kell 7.45, et 10.00 kohtuda Pariisis giidi Sven Soomerega. Pool tundi varem peatusimegi kokkulepitud kohas Vabariigi väljakul. Kell 10.15 algas neljatunnine bussiekskursioon, mis pidi andma ülevaate Pariisi suurimatest vaatamisväärsustest. Giid ei olnud “suu peale kukkunud” ja nii sattus faktide vahele ka palju nalja. Ooperi väljak ja Ooperiteater; Vendomi väljak ja hotell “Ritz” ja printsess Diana teekond surmatoova tunnelini; Eiffeli torn, mis pidavat olema “kullast ja üle värvitud”; kuulsaim Triumfikaar; Suur Kaar ja Pariisi nn “Manhattan”; Champs Elysees avenüü; Invaliidide haigla koos kirikuga, kus asuvat Napoleon I haud; Rodini skulptuuride aed, koos oma”Põrguväravate” ja “Mõtlejaga”; Concorde väljak ja Tuileries’ aed; kunstigigant Louvre; Seine’i jõgi ja kuningaloss ja kellamehe Quasimodo Notre Dame Katedraal; Montmartre mägi ja palverändurite Sacré-Cóeuri basiilika.
Meile jäi rohkem kui seitse tundi veel aega, et külastada Pariisis vaatamisväärsusi oma äranägemise järgi. Osad liikusid jalgsi, teised jälle kasutasid metrood, et jõuaks rohkem näha. Külastati uuesti Eiffeli torni, Notre Dame’i, Louvre’i, Triumfikaart, Rodini aeda jm. Tehti sisseoste, käidi söömas, õlut joomas, istuti tänavakohvikus.
Lahkusime Pariisist kell 22.30 siis kui ta alles ärkas ja jätkasime sõitu Belgia suunas. Prantsusmaal tegime tee ääres veel õhtusöögiks peatuse. Öö veetsime bussis, et ei peaks järgmist ööd Saksamaal olema.
30.juuli Kella viie ja kuue vahel jõudsime Saksamaale. Belgia oli jäänud möödunud öö pimedusse. Vaid üksikud märkasid tema tulesid. See päev möödus Saksamaal kiirteedel. Vaatasime videofilme, sõime, magasime. Ainsana tegime pooletunnise peatuse Hannoveris: mõnel oli toidutagavara otsa saanud. Berliinist paistis meieni vaid teletorn.
Poola piiri lähedal jäime umbes kolme kilomeetri pikkusesse piiriületamise järjekorda. Saime jalutada, lehvitasime mööduvate veoautode juhtidele. Lõpuks ajas äikesevihm meid tagasi bussi. Piiripunktis tekkis meil probleem paberitega ja läks veel aega. Kokku kükitasime Saksa - Poola piiril üle kolme tunni. Kell 23.30 lubati meil taas siseneda Poola Vabariiki, teist korda sel reisil.
Hääletuse 19 : 17 tulemusena veetsime selle öö bussist väljaspool. Poola metsas. Panime telgid üles ja tegime viimase ühise õhtusöögi: kõigile tuttava vana hea riisipudru sibula ja konservilihaga. Suitsetajad valmistasid suures suitsunäljas endile tubakapulbrist ja paberilehtedest konisid ning rüüpasid sinna kõrvale väheke õlutit. Peale sööki otsustasime maha pidada meie reisi pulmad. Pruut oli olemas, aga peiut ei leitud kusagilt. Viimane jäigi tol ööl leidmata. Läksime üle hoopis lauspulmadele ja panime telkide kaupa paare kokku. Viimased pulmalised said rahu alles kella nelja ajal öösel.
31.juuli Hommik oli endiselt niiske ja jahe. Peale sööki, kuhu segati kokku kõik toiduülejäägid, ja asjade pakkimist asusime koduteele. Kell oli 9.15.
Nägime Poolat päevavalges ning peale Saksamaad jättis see pilt suhteliselt trööstitu ja halli mulje. Paar värvilist lisandit siiski oli. Nimelt seisis metsade vahel teepeenral iga 500 meetri peal “linnuke” ja pakkus teenuseid. Teiseks laiusid iga kahe kilomeetri järel tee ääres tuulikute, päkapikkude ja muu nänni “paradiisid”.
Bussis vaatasime videosid, sealhulgas alustasime ka oma reisi video vaatamist. Oma film oli muidugi kõige põnevam, aga teine, mis meelde jäi, oli “Trauma”, seda tänu oma julmadele ja jälkidele stseenidele. Kell 12.00 jõudsime Poznanisse ja 17.30 Varssavisse. Leeduni jäi veel üle viie tunni.
Bussi eesotsas avati taas nn vaba mikrofon, seekord lõppeva matka elamuste jagamiseks. Mägede ja looduse erakordne ilu, tipu vallutamine, ilusad ilmad Prantsusmaal ja Hispaanias, tore seltskond – seda ütlesime-mõtlesime kõik, kuid igaühel oli veel isiklikke eelistatumaid muljeid.
Mäed olevat nagu haigus, muudkui kipud jälle tagasi, väitis Galina, kuid ka Pariis võib niimoodi mõjuma hakata. Pinginaaber Jelenagi oli nõus. Jana ja Lena oleksid Pariisi jäänudki, kuid bussijuhid ei lubanud. Lisaks üllatas tüdrukuid mägedes leitud kristallselge vesi. Olavile jättis erilise mälestuse matkal peetud sünnipäev alates hommikusest vettekukkumisest lõpetades tippu jõudmisega ja hiljem peoga õhtuhämaruses. Ka tekkinud tutvused mustlaste ja pedrodega olid mäletamist väärt. Indreku eredamate mälestuste hulka mahtusid lumest vette hüpped ja öised ujumised Vahemeres, samuti esmakordne magamine lageda taeva all. Siimule jäid elamused bussisõidust mägedes, Torrese veinikeldrist ja Praha õllekatest; Rainile ja Margitile aga Zaragoza pargist ja seal jalutavatest pruutpaaridest ning Pariisi giidist. Rain tundis veel headmeelt viimase peal matkasaabaste üle. Annel oli mägedes iga päevaga üha paremaks läinud, nii et kahjugi ära tulla. Lisaks oli ta Zaragozas leidnud reklaamposti seest tualettruumi ja saanud sügava mulje Louvre’is nähtud “Mona Lisast”. Enel jälle olid eredamad mälestused seoses S. Dali muuseumiga, aga ka Pariisiga. Mägedes oli lumi tema jaoks liiga libe olnud. Tiiule meenus, et tal oli õnnestunud Pico de Aneto lausa kaks korda vallutada. Tarmo kui rühma viimane esineja märkas ka grupijuhte tänada ning teatas, et oli nautinud kõiki üritusi nii bussis, mägedes, linnades kui ka telkides. Küllap olime lõpptulemusena kõik temaga nõus.
Poola - Leedu piiril olime lõpuks kell 23.03. Läks kõigest pool tundi ja see takistus oli ületatud. Rõõm oli suur, et kodu juba nii lähedal oli. Leedus tegime bensiinijaamas tunniajase söögipeatuse ja seejärel sõitsime edasi Eesti poole. Bussis toimus veel soovikontsert. Kõlasid soololaulud: “Kanarbik ja põdrakanep” (Priidu soolo esituses kõigepealt ja siis ühendkoorid järgi) ning “Jahimehe laul” ning grupiviisilised tänulaulud. Vaatasime edasi reisi videod, kuni akut jagus ja rahval uni peale tuli.
01.august Kell pool viis öösel jõudsime Lätti. Selle sündmuse magas enamus maha. Kell 7.13 tehti äratus: olime Läti - Eesti piiril. Eesti ajaarvamise järgi oli juba 8.13 . Esimeses bensiinijaamas sõime hommikusöögi ja siis oli jäänud veel vähem kui 200 kilomeetrit Tallinnani.
Täpselt kell 12.00 peatusime Tallinnas huvikeskuse “Kullo” taga. Reis oli lõppenud. Mõnele meist tundus ta lühike kui suvi, teisele nagu sügis pikk. Aga ilus reis oli, lõbus reis oli, meeldejääv reis oli! Ja me matkame kindlasti veel!