08.november Hommikul sõitsin trammiga linna. Jalutasin ringi Ullevi spordiplatsi ja Scandinaviumi juures, neist viimases olla just nädal aega tagasi esinenud üks mu praeguseid lemmikuid Red Hot Chili Pepers. Uitasin veel ka kesklinna parkides ja liikusin siis, algul trammi ja bussiga, kiirteele ning pärast veel pisut omal jalal edasi, et paremat hääletamiskohta leida.
Pärast vist tunniajast ootamist sain ma ühe Rootsis elava soomlanna Päivi'ga päris Norra piiri lähedale. Me saime temaga päris heale jutujärjele ja nii me siis vestlesimegi alates ajaloosündmustest meie riikides kuni tänapäeva poolitikani ning mobiiltelefonide kahjulikkusest kuni hääletajate ohutuseni välja. Ja kõige lõpuks jutustas ta mulle veel ka ühest õnnetusjuhtumist, mida ta oli sellel teel aasta tagasi näinud.
Hüvasti jättes andis ka tema mulle raha, seekord olid need 100 Norra krooni, ja veel ka pooliku paki shokolaadikommidega. SUURED TÄNUD !!!
Sealt sain kohe edasi ühe norra vanamehega. Ja pärast mõnda aega ootamist oma 70-ne kilomeetri kaugusel Oslo'st, võttis mind peale taas üks rikkamapoolsem meesterahvas, seekord ühe Volvo esinduse direktor Norras. Temaga sain ma taas kohe noortehotelli ukse ette ja pärast koti mahapanekut oma tuppa, läksin ka kohe linna uudistama. Kajuks hakkas seal üle pika aja taas vihma sadama ja ma ei jõudnudki rahulikult oma ringkäikudega lõpule. Aga see mis ma seal nägin ei avaldanuki palju muljet. Kõik tundus kuidagi liiga modernistlik ja ameerikalik. Polnud seal eriti ühtegi vanemapoolset ja ilusamat hoonet, mida oleks võinud imetleda. Kuigi päris tühi see linn nüüd just ka polnud, midagi ikka leidsin sealt vaadata.
Muidugi hindade poolest tundus ta üks kallimaid olevat, bussi pilet Eesti kroonides oli oma 30.-kr.
09.november Ärkasin palju kordi öö jooksul ja korralikult magada sain vaid paaril viimasel öötunnil, kui kõik norskajad olid juba minema läinud. Küll ma igatsesin taga neid vabas õhus veedetud öid, kus mind keegi ei seganud ja õhk oli kogu aeg puhas ning värske.
Sõitsin kohe ühe esimese bussiga ka linnast välja. Sealt sain edasi Rootsi piiri poole algul vaid lühikeste lõikudega, kuid päris enne piiri peatus mu ees suisa plokki pidurdades üks pisike buss. Sellega sõitis üks tehnomuusikat mängiv DJ Richard, kes oli esinemas käinud juba pea igal pool maailmas, sel korral tuli ta parasjagu aga Pariisist.
Temalt sain ma nii mõndagi huvitavat ja kasulikku teada, milles ma ehk ennist nii kindel polnud. Nimelt olla ta noorena olnud umbes samasugune nagu mina praegu - tegutseja tüüp. Ja jutustades oma läbielatut jõudsime me paljuski ühisele arvamusele. Kas või selles, et ei saa ju kogu aeg niisama paigal istuda, peab ikka midagi tegema, kas või mõnda head raamatut lugema, mis peab reisidel alati kaasas olema - ootamatute aja surnukslöömiste jaoks.
Juba päris öösel pimedas jõudsime Örebro'sse, kus ta elas, ja kuigi proovisin ka seal pisut külma tuult trotsides hääletada, ei peatunud enam keegi ja ma heitsin sinna samasse puude alla magama. Kahjuks hakkas ka Örebro's tibutama ning, olles ära oodanud viimase bussi, lõin oma magamiskoti suisa ühe liini lõpp-peatuses lahti.
10.november Öö oli põhjamaiselt külm, vist isegi juba alla nulli oma paar kraadi. Hommikul oli igatahes juba pisematel lompidel õrn jääkirme peal. Ärkasin varakult, kuid suurest laiskusest ei viitsinud kuidagi end püsti ajada. Nii juhtuski, et esimene buss lahkus sealt peatusest veel enne, kui ma olin enda asjad kokku pannud. Eks see tõi mu maapeale tagasi, kiirelt püsti ja asjad kokku. Õnneks keegi mu nägu ei näinud ja nii polnud kohale tulnud naispolitseinikel muud teha, kui kogu lugu klatšiks pidada ning minema sõita.
Asusin siis kohe ka ise sealt teele ja alustasin selle reisi viimast hääletamispäeva. See oli üks paganama külm ja pikk ootamine seal tõusva päikese taustal. Aga pärast paari tundi külmetamist, mis tagas mulle pärast nohu ja ka pisikese köha, sain siiski sealt edasi ja kohe päris Stockholmi lähedale. Sel korral sattus mind peale võtma üks eriti huvitav mees - Goidu, veel huvitavama masinaga - 1957 aasta "Volvo 444". Goidu oli eraettevõtjast automontöör, kes iga paari aasta tagant, suleb oma firma uksed ja läheb mitmeks kuuks Lõuna-Ameerikasse oma mootorattaga ringi rändama. Oma tsiklit pidi ta seal ühe sõbra juures kusil saarel hoidma.
Olles jõudnud Stockholmist oma 40 km kaugusele õpetab Goidu mulle, kuidas odavalt elektrirongiga kohale sõita ja mul õnnestub see. Linna jõudes otsin üles noortehotelli, mida on seal tegelikult päris mitmes kohas, aga kõige põnevam neist asub ühe kolmemasti purjelaeva peal kohe päris kesklinnas. Ühe koha üür kaheksases kajutis oli oma 150 SEKi, aga mina sain tänu noortehotellide kaardile, mis mulle Kopenhagenis anti, veel pisut soodsamalt. Jätsin siis oma koti sinna hoiule ja tõttasin kohe linna uudistama. Algul oli mul veel plaanis ka läbi Soome (Turku'st Helsinki'sse) hääletada ja alles sealt laevaga Tallinna'sse sõita. Aga nähes linnapeal uuesti tava-soomlasi, ma loobusin sellest mõttest.
Kuigi seal oli jahe ilm paistis päike ja linnale avanes kõrgematest kohtadest kaunis vaade. Käisin ja imetlesin raamatutest ja televisioonist meelde jäänud paari suuremat ja tähtsamat hoonet ning jalutasin niisama ringi. Otsisin üles internetikohviku ning korrastasin taas oma kirjavahetust. Pärast avastasin, et seal samas lähedal oleks ka tasuta saanud omi e-maile saata. Käisin Estline terminalis oma laeva aegasid uurimas ja sõin kesklinnas ühe korraliku suure eine - lõpp ei tahtnud kohe äragi mahtuda.
Pärast seda juhtusin oma eksiteedel ka ühes kirikus orelikontserti kuulama (ainult kümmekond inimest istus ja kuulas seda). Lõpuks jalutasin tagasi oma laeva ja lootsin koralikult magada. Aga selgus, et see polegi nii väga lihtne. Nimelt olid kaks norskavat tegelast end sinna kajutisse kavalasti sisse seadnud ja ma pidin pool ööd nendega võitlema, enne kui nad vait jäid.
11.november Kuigi ma pidin sealt noortehotellist ennelõunal juba välja kolima, sain vähemalt oma kotti veel senikaua seal hoida, kuni ma laevale läksin. Sel päeval külastasin ma põhiliselt poode ja uitasin päikesepaistelistel tänavatel lihtsalt niisama ringi. Mingil suvalisel ajahetkel läksin ja võtsin noortehotellist oma koti ning suundusin laevaterminali. Olles ostnud sooduspileti Tallinna, suundusin rahuliku südamega pardale, olin selle reisi jooksul nii mõndagi huvitavat näinud ja mis peamine - MUL OLI KOGU AEG PALJU VABA AEGA - EI PIDANUD KUNAGI KUHUGI KIIRUSTAMA!!!