22.oktoober Pärast mitmetunnist sõitu jõudsime esmalt Palma sadamase Mallorca saarel, kus osad inimesed maha läksid ja teised juurde tulid. Tuul ning lained kasvasid ja tekkis juba päris avamere tunne, kui me sihiks sai Ibiza/Evissa.
Keskpäeval tuli ka päike välja ning siis sai seal laevatekil tuult trotsides ka päikest võetud. Peatselt hakkaski juba ka saar paistma ning olimegi kohal - Ibizal. Esimene pilt sellest kohast oli täpselt selline nagu ma teda kogu aeg ette kujutanud olin ja postkaartidelt näha võis - ilus, päiksepaisteline ja soe.
Pärast paari postkaardi ostmist ja söögivarude täiendamist, sõitsin kohaliku bussiga ühele saare kõige lõunapoolsemale rannale - Salinase rand. Kohe meenus ka loetud tekst ja nähtud pilt nende kahe noore eestlase kohta, kes olla kuskil seal elanud. Mu tunne ütles sel hetkel, et see on see sama rand, kus ka nemad olid olnud.
Ilm oli tol päeval väga tuuline ja laine kõrge - aga see ongi mulle kogu aeg mere ja ookeani juures meeldinud, et sa pead temaga pidevalt võitlema ning kes liiga nõrk on, seda ta enda juurde ei lase. Ka taevas kiskus tol õhtul pilve ning ma pidin endale igaks juhuks kiirest mingisuguse varjualuse tegema, kus omi asju vihma eest varjata. Leidsin veel kellestki maha jäänud esemed, millest saigi väga kena onn tehtud.
Rand jäi vasta ööd täitsa tühjaks, nii olimegi me seal koos tuulega ainuvalitsejad. Muidugi tekitas tormiks kiskuv ilm minus pisut hirmu - äkki lendab mu onn kõige täiega minema. Nii püüdsingi läbi une seda ehitist käte ja jalgadega koos hoida. Õnneks jäi sel ööl vihm tulemata, nagu ka kahel järgneval ööl, mil ma seal veel elasin.
23.oktoober Hommikuks oli tuul küll pisut vaibunud, aga lained olid siiski veel suured ning kasvasid päeva jooksul veelgi. Jalutasin mööda randa edasi-tagasi ja otsisin kohta, kus oleks kõige ohutum ujuda, sest suuremalt jaolt oli madala vee all sile kaljupind, mis lõppes kuidagi järsult. Siiski leidsin endale paar kohta, kus mul õnnestus suurte lainete sees möllata, sest ujumisest ei tulnud tol korral eriti midagi välja. Taas tekkis mul seal soov, et kunagi õpin kindlasti ka lainelauaga surfamise ära.
Terve päeva paistis seal päike, mis hakkas ka hästi peale, ja mul oli üle pika aja taas tunne, et ma tõesti puhkan - ei mingit pinget ega kiirustamist. Naljakas oli tol hetkel mõelda, et kodus on juba sügis käes ja lehed langevad.
24.oktoober Ärkasin tol päeval suhteliselt vara enda jaoks, juba kell kaheksa, ja tõttasin kohe jooksujalul veel soojenemata merevette, et mitte ilma jääda tundest, kuidas täiesti üksinda suurel rannal kõrgete lainetega võidelda. Meenusid kunagi nähtud filmid inimestest üksikutel saartel - see tundus tõesti paradiisilik.
Tol päeval sulges ka üks baar, seal rannas, juba oma uksed - hooaeg oli päriselt lõppenud. Kuna ma kavatsesin veel ka paljusid teisi kohti Euroopas külastada, siis otsustasin, et sõidan õhtuse laevaga ära Barcelona'sse. Nii pakkisingi oma asjad kokku, ka onni materjalid panin ilusti tagasi, ehk läheb kellelgi minutaolisel neid kunagi veel vaja, ja hääletasin end Evissa'sse tagasi. See oli sama laev, millega olin tulnud, kuid sel korral väljus ta aga Barcelona poole.
Ka seal sai üks münt üle parda loobitud, sest kindlasti lähen ma Ibizale kunagi tagasi. Laeval võtsin ühe korraliku ja kalli eine - vahest ju võib - ja läksin siis kiirelt magama. Tol korral olid aga kõik laeva ruumid niivõrd palavad, et uni tuli raskelt ja hommikuks ei olnudki ma end korralikult välja puhanud.
25.oktoober Kell oli kaheksa, kui me laev Barcelona sadamasse jõudis. Algul tundus ilm kuidagi jaheda võitu, aga päeva peale tuli päike pilve tagant välja ja soe suvi oli taas tagasi - oma 25 C näitasid tänavatermomeetrid. Panin kohe oma suure seljakoti ühte pakihoidu, võtsin vaid oma pisikesega pisut süüa juua kaasa, ning hakkasin seda suurlinna jalutades taasavastama. Olin ma ju eelmisel aastal siin juba ühe päeva viibinud, kuid sel korral tundus ta palju teisem ja huvitavam. Tänu sellele, et ma ei pidanud kuhugi kiirustama jõudsin kolada nii uutes kohtades, kus polnud jõudnud eelmisel korral käia, kui ka juba nähtud kohtades, seal meenusid mulle aga aastataguse reisiga seotud sündmused.
Nii saigi siis seal õhtul külastatud Güelli parki, kus avanes imeline vaade, kõrgel asunud metallristi juurest, üle terve kuupaistes ning tuledesäras linna. Enne seda aga einestasin pisut Olümpia sadamakail, kus lähedal pargis ma tol öösel ka rahulikult magasin. Olime ju ka eelmisel aastal seal terve bussitäie rahvaga segamatult uinuda saanud, miks olekski pidanud siis keegi mind sel korral segama tulema??? Oli jahe ning selge öö.