Pärast suvist mägimatka Pürenee poolsaarel tekkis osal meist idee lähenevat aastavahetust veeta väljaspool sivilisatsiooni metsade ja mägede rüppes. Nii siis saigi moodustatud 10 liikmeline grupp ja mindud Venemaale Koola poolsarele Hibiinidesse.
REISISELTSKOND:
Mall Kivisalu
Pille Mänd
Siiri Männamaa
Merje Meisalu
Heino Kristal - matkajuht
Mart Reimann
Reedik Mägi
Peeter Paide
Indrek Martin
Andres Org
SIIT LEIAD: ...väikese reisikirja läbi 10'ne matkakaaslase silmade ja kirjutamise. Käidud sai 5-päevasel suusamatkal Hibiinides, enne ja pärast seda tehtud mõnusad rongisõidud mööda talveunes Venemaad ning vahepeal ka külastatud ühte suurimat (elanike ~1miljon) põhjapoolset (200km polaarjoonest põhja pool) linna maailamas - Murmanskit, kus sai sealse parima hotelli restoranis matkariietes söödud ja numbritoas õllejomise ja kuivatatud kala söömise kõrvalt ka saunas käidud.
Seejuures kohates nii palju erinevaid ning huvitavaid inimesi ja külastades nii palju kauneid ning imelisi kohti!!!
KOOLA POOLSAAREST: Põhja polaarjoone taga asuvat Koola poolsaart peetakse Euraasia põhjaosa kõige paremini säilinud metsiku loodusega osaks. Koola poolsaarel viibides võib tihti kogeda tunnet et, inimjalg ei ole siin varem astunud. Paljudel juhtudel ongi nii.
Koola poolsaar piirneb põhjast Barentsi, idast ja lõunast Valge merega. Tinglikult võib Koola poolsaare jagada Hibiinide ja Lovozero tundrateni ulatuvaks kõrgemaks ja mägisemaks lääneosaks ning suhteliselt madalaks idaosaks. Ka rannik on kaljune ja kõrge vastu Barentsi merd. Seda liigendavad lühikesed, sügavad ja sopilised fjordid. Idapoole liikudes muutub rannik madalamaks ja vähem liigendatuks. Ponoi jõest lõunapoole on rannad liivasedkivised, kaljupaljandid kaovad, pisut kõrgem lavamaa algab rannast kaugemal. Vähesed saared on asustuseta ja enamasti lindude looduskaitsealad. Koola poolsaare keskossa jäävad kõrged sügaval maakoores magmast tekkinud tardkivimitest mäemassiivid: Hibiinid, Montshe ja Lovozero tundrud (üle 1000m kõrged), mis on väga maavaraderikkad.
Looduslikke vööndeid on Koola poolsaarel kolm: puudeta tundra ja metsatundra põhjaosas ning lõunapool on valdav põhjataiga. Põhjala loodus on õrn, kahjustused ei taastu kiiresti, sest kasvuperiood on väga lühike. Tundras on taimestik maadligi madal, ka puud nagu kask, haab ja paju roomavad mööda maad vaheldluvates rohttaimede ja samblikega. Peamiselt on poolsaar kaetud okaspuumetsadega, mille alusmetsa moodustavad igihaljad pohlad, sinikad, mustikad. Soomätastel kasvavad murakad.
Vaatamata floora vaesusele, on siin elupaiga leidnud Põhja-Euroopa suurim röövlind merikotkas, aga samuti võib kohata pruunkarusid.
Koola poolsaarel on rohkem kui 100 000 järve ja 20 000 jõge ning oja. Jõgedes ja järvedes, mis hiilgavad oma kalarikkusega leidub üle 29 erineva kalaliigi: lõhe, forell, paalia ja harjus.
Suuremad järved: Imandra, Umbozero (Umbjavr), Lovozero (Lujavr), paiknevad tundrutevahelistes nõgudes ja saavad oma veed lumesulamisest mägedes, aga ka väiksematest jõgedest. Enamasti on Koola poolsaare jõed väga ebaühtlase jooksuga - kord paisuvad järveks ja siis ahenevad kärestikuliseks jõgedeks.
Koola poolsaare kliimat mõjutab oluliselt soe Põhja Atlandi hoovus Barentsi meres. See muudab kliima selliste laliuskraadide kohta suhteliselt pehmeks. Talv on küll pikk, kuid mitte eriti külm (sisemaal jaanuaris keskmiselt 100°C). Juba poolsaare keskosas 09.12.-03.01. päike üle horisondi ei tõuse. On polaaröö. Ööpäevane temperatuur ei muutu. Märtsis saab päev ööst pikemaks ja temperatuuri kõikumine muutub suureks. Polaarpäeva saabudes sulab lumi lõplikult. Ka maapind sulab meetri sügavuselt. Soomättad ja varjulised kohad võivad ka suvi läbi külmunud olla. Selliseid kohti kasutasid saamid omamoodi jääkeldritena toidutagavarade säilitamisel. Polaarpäev kestab kauem. Poolteise kuu jooksul (30.05.-14.07.) ei vaju päike horisondi taha. Valgete ööde periood on veelgi pikem, maist augusti keskele välja. Polaarpäeva tingimustes on ööpäevane temperatuuri kõikumine samuti väike, seepärast ei teki ka kastet. Kui esineb pikemaid suviseid põuaperioode on metsade tuleohtlikkus väga suur.
HIBIINIDE MÄESTIKUMASSIIVIST: Hibiinide mäestikumassiiv paikneb Koola poolsaare keskosas, põhjapolaarjoonest põhjapool. Kliima on seal suhteliselt karm. Juulikuu keskmine temperatuur on -13°C, talv on pikk ja lumerohke, jaanuari keskmine temperatuur on -13°C. Talvise temperatuuri ööpäevane amplituud võib olla kuni 15°C (võibolla rohkemgi). Kuna Hibiinid asuvad polaarjoonest põhjas, siis detsembri paiku on seal polaaröö juunis polaarpäev. Kui seal mõnel muul päeval päikest ei näe, siis võib põhjuseks olla suur pilvisus või lihtsalt see, et mäed jäävad päikese kiirte teekonnale ette, st. päike tõuseb väga vähe üle horisondi. Külmadel selgetel talveöödel võib seal vedamise korral ka aurora borealise (virmaliste) värvidemängu nautida ja väga suure õnne korral näha ka ROHELIST KIIRT.
Metsapiir paikneb Hibiinides 300-400 m kõrgusel, metsapiiri ja mägitundra vahele jääb kitsas kasekõverike riba, mis ulatub umbes 500-600m kõrgusele. Metsas on domineerivateks puuliikideks: kuusk, mänd ja kask. Okasmets, mis asub tööstuspiirkondade läheduses, jätab trööstitu mulje, kuuskedel on näha tugeva väävlisaaste jälgi. Hibiinide kõrgeim tipp on Tsasnatsor (1192m). Mägede tipud on platookujulised ja järsud nõlvad on lumised ja jäised. Väikseid laviine tuleb seal tihti ette. Orud on massiivi liigestanud lavamägedeks, mille nõlvadele on liustike tegevuse tagajärjel rohkesti orvandeid ja tsirkuseorge. Hibiinides asuvad maailma suurimad apatiidi (apatiit on fosforväetise üks komponente) ja nefeliinivarud (alumiiniumi tooraine).Choose this theme to customize and add content to this page.