26.juuli Äratus tehti kell kaheksa, et jõuaks süüa ja soovi korral ujuda. Kell 10.00 läks lahti üheksa tundi kestev linnaekskursioon. See algas jalutuskäiguga piki mereranda, mis sel kellaajal juba kihas inimestest. Sadama juures sattusime 300 peseeta eest mootorpaatidega sõitma. Nägime maailma suurimat kruiisilaeva “Grand Princess” ( 11 korrust kõigi mugavustega, suurim ujuvkasiino ). Kuna ühel paadil mootor üles ütles, siis sadamasse tagasi sõitsid paadid köitega seotud paarisrakendis.
Jõudnud uuesti kuivale maale, võtsime suuna Kolumbuse ausambale. Sellest 60-meetrisest sai meie ringkäigu alg- ja lõpppunkt. Mööda Ramblat rahvamassides seigeldes leidsime tee Santa Cruzi Katedraalini. Järgmiseks külastasime A. Gaudi loodud plastilise arhitektuuriga hooneid: Casa Milá, Parc Güell, Sagrada Familia. 31-kraadine kuumus sundis vahepeal jooma ning pikk jalutuskäik lõunapausi tegema.
Lisaks Gaudi loominguga tutvumisele käidi jõudu mööda ka kauplustes, vaatamas eelmise sajandi maailmanäituse ajaks ehitatud Triumfikaart, jalutamas Ciutadella pargis ja loomaaias. Üllatuse valmistasid mustlaste osavad käed rahakoti omandamisel (ATENSIONE – ATENSIONE !!! Hoidke mustlastest eemale) ja seejärel nende “ausus” dokumentide tagastamisel.
Kell seitse õhtul kohtusime jälle Kolumbuse juures. Pool tundi hiljem istusime bussi ja lahkusime Barcelonast, jõudes linnulennult heita pilgu veel 1992. aasta olümpiakeskusele. Suuna võtsime lõunasse. Pimedus hakkas tagant kiirustama ka ööbimiskoha otsimisel. Lõpuks leitud küljealune sai kivine ja üksikute kuivanud rohupuhmastega, millest maantee jäi mõnekümne meetri kaugusel. Kui kõht oli täis söödud, kõlbas vaid magama ronida. Taas sai väljas ööbitud.
27.juuli Sel hommikul ärkasime automürina peale. Selgus, et olime ööbinud karjääri viiva tee kõrval ja hommikul oli alanud igapäevane materjalivedu. Peale sööki lasime sealt tolmu seest kähku jalga. Tee peal vallutasime ühe bensiinijaama, kus harrastasime mitmesuguseid veeprotseduure ja ajasime tigedaks kohaliku kütusemüüja. Saime siiski eluga tulema.
Kell oli 10.30. Vilafranca del Penedès ja Miguel Torres S.A. – Hispaania kuulsamaid ja paremaid veinikeldreid - oli meie järgmine ekskursioonipaik. Siin asusid viinamarjaistandused, töötlemistsehhid, veinikeldrid, administratsioon, müügipunkt. Siin oli loodud omaette elustiil, olemisevorm. Meile näidati videofilmi M.Torrese firma ajaloost ja tänapäevast, sõidutati läbi istanduse, viidi tsehhide territooriumile. Pikemalt peatusime veinikeldris, kus vein tammevaatides laagerdus. Neli koridori, kokku kaks kilomeetrit pikk, vaadid kahes kihis koridori mõlema seina ääres. Pilt oli võimas!
Peale ringkäiku toimus kauaoodatud degustatsioon: üks valge, üks roosa, kaks punast - noor ja nelja-aastane vein. Lisaks võis võtta juustu, küpsist, pähkleid, kartulikrõpse. Kõik läks nagu kerisele: mitte midagi ei jäänud järele. Kui juba maksta - siis ka selle eest süüa-juua. Tekkis vallatu ja lõbus meeleolu. Kuigi 880 peseetat oli juba läinud, oli nüüd igaüks valmis pudeli veini või reklaamsärgi peale veel raha kulutama.
Sõitsime tagasi põhja poole. Veidi enne piiri keerasime peateelt kõrvale, et külastada Salvador Dali teater-muuseumi Figuerese linnas. See oli roosa maja, mille katusel ilutsesid kanamunad ja inimkujud. Kell oli neli pärastlõnal. Sissepääsu ees lookles kuni 100 meetri pikkune järjekord, mida meil õnnestus eirata. Kuna olime suur grupp, siis lasti meid väljaspool järjekorda sisse. Vähem kui poole tunni pärast olime sees. Siin kohtusime Dali enda sõnul tema unenägudega. Sürrealismi leidus kõikjal. Maalid, ehted, kujud, punane huultekujuline diivan, nina kujuga kamin, mitmesugused kombinatsioonid jm. Kogu maja oli algusest lõpuni kunsti täis ja aega kõige vaatamiseks kippus väheks jääma. Viimased meist lahkusid muuseumist veidi enne kella seitset õhtul.
Järgmised kaks tundi jalutasime linna peal, sõime kohvikutes, kulutasime veel peseetasid suveniiride ja söögi ostmiseks. Osad käisid ära 18. sajandil ehitatud Sant Ferrani kindluses ja jätsid endist sinna külalisteraamatusse jälje maha. Linnast lahkusime kell üheksa õhtul. Veel kümmekond kilomeetrit ja jätsime hüvasti ka Hispaaniaga.
Väljas oli juba pime ja nii tuli Prantsusmaal vaid ööbimiskoht leida. Peatusime lõpuks raudtee ääres parklas ja magasime üle raudtee künklikul karjamaal.
28.juuli Hommikul sõitsime edasi Pariisi poole. Päike säras ja taevas oli selge. Plaanisime teha tee peal veel ujumispeatuse, et päev ei jääks meelde vaid kui bussis istumine. Paraku aga läks teisiti. Kõik leitud jõed olid, kas väikesed või sopased või mõlemat.
Rahvas oli kuidagi loid: sõi, magas, vaatas järjest videofilme. Aknast nägime heinamaid, metsasalusid, kadakaid, viljavälju. Väga kodune pilt! Tundus, et oleme Eestis. Peale lõunat “kaunistas” vaadet veel vihm. Nii et eestilik pilt sai täiuslik!
Peatusime ühes parklas, et õhtust süüa ja kraani all end pesta. Vihma küll ei sadanud, aga ilm oli ikka külm ja niiske. Hea oli, et joogiks sai seekord kuuma mustikakiselli.
Ööbida tahtsime Pariisile lähemal, et hommikul varem linna jõuda. Seetõttu sõitsimegi keskööni ja peatusime teises parklas. Telgid panime üles bussi kõrvale puude alla nö vagude vahele ja kadusime kohe magama.