1999.a suvel käisin siis Itaalias - põhiliselt küll mägedes, aga ka sealseid linnasid sai mõningal määral külastatud.
Kuigi mul oli veel aasta alguseski suur soov hoopis Kaukaasiasse mägimatkale minna, siis aja saabudes juhtus aga nii, et sõiduks läks hoopis Itaalia poole. Nagu enamusel matkadel, millest ma sel ajal osa võtsin, oli ka selle korraldajaks Noorte Matkaklubi (tänasel päeval selline organisatsioon enam ei tegele). Siit leiad lühikese jutu Heino Kristali grupi (mille liiga minagi olin) tegemistest.
Pikemalt kirja pandud reisikirja leiab aga siit: Kristel Rannamees: Mt.Blanc 1999.
Sõit Itaaliasse Algas see sõit nagu ikka läbi Balti riikide ja Poola - mis ei pakkunud erilist pinget - seekord joodi juba Eestis veine, ootamata ära lõunamaade odavamaid hindasid (aklimatiseerumine - nagu me seda ise nimetasime) ja magati ka kõvasti!
Ainsat hirmu tekitas me bussi esiklaas, mis oli pisut mõrane ja see oleks võinud meil saada reisi lõpetajaks, kuna just paar nädalat varem ei saanud üks teine Eesti buss sama vea tõttu Poolast läbi!!!
Järgmise riigina oli meil ees Tshehhi, mis oli juba pisut huvitavam ja euroopalikum, aga alates Austriast oli vaatamisväärsusi juba küllaga. Seal külasatasime Viini (seekord küll ainult kämpingu peatuse jaoks, kuid tagasiteel saime seal suisa terve päeva veeta) ning Salzburgi (Mozarti kodulinna, kus saime ka veidi pikemalt ringi vaadata). Ja muidugi pakkusid silmailu ka kerkivad mäed, mis oligi me reisi eesmärgiks.
Jõudes õnnelikult Itaaliasse oligi kohe ka me esimene mägimatk algamas. See sai alguse Gressony'st Monte Rosa mäestikus kuskilt 1800m kõrguselt. Esimesel päeval sõitsime algul köis-raudteega (mis maksis 13 000 liiri - ligikaudu 100 EEKi) ning siis läks see lahti - algas pikk ja väsitav jalgsi trampimine. Algul ikka jalgrajal, siis juba kive mööda ja lõpuks lume peal!
Esimese päevaga jõudsime niimoodi 3500m peale, kus sai laagris olles ka lõket tehtud. Kuigi metsapiir oli tunduvalt allpool õnnestus meil siiski ümbruskonnast mõningaid lauajuppe ja muud põlevat leida, millest saigi me pisike tuluke süüdatud. Järgmisel päeval käisime juba 4200m kõrgusel (osad ka kõrgemal mingit tippu tegemas), minul aga pea nii hullusti valutas, et puhkasin selle tunni jooksul ühes onnis, mis asus 4167m kõrgusel. Ka järgmisel päeval tõusime sama rada pidi üles, kuid sel korral oli meil terve laager kaasas. Alguses ei tundnud ma end üldse kehvasti, aga kuskil 4100 peal hakkas taas pea valutama. Seekord me ööbisime seal onnis. Osad käisid kohalikku kõrgeimat tippu Dufor'i tegemas - mina ei saanud jälle kuhugi mindud!
Meid - eestlasi - oli mäel kokku 8 gruppi, igas 10 -11 liiget - nii võiski mäel praktiliselt ainult itaalia ja eesti keelt kuulda. Kohtasime ka paari ungarlast ja prantslast seal ringi ronimas, aga neid oli vähe võitu!
Dufor'i peal jäid neli eestlast ka lumetormi vangi ning neid mindi hommikul helikopteriga suisa otsima!!! Midagi tõsist neil viga ei olnud - veidi külmunud. Aga närvikõdi tekitasid nad meis küll!
Järele jäänud kahe päevaga tulime sealt alla ja tähistasime eduka aklimati-ringi lõppu korraliku pitsa söömise ja veni joomisega kohalikus baaris! (Sellest mina - teatavatel põhjustel, mitte aga mägihaiguse pärast - osa ei võtnud).
Ah jaa - enne kui Blanc'i tuurist räägin, veel nii palju, et nädalase vahega oli samal matkarajal ka kuulus alpinist ja mägimatkaja Jaan Künnap oma bussitäie rahvaga ja neid kohtasime kahel korral. Mõlemal juhul siis, kui me ise just mägedest alla tulime! Hiljem selgus, et neil ei õnnestunud kehva ilma tõttu Mount Blanci otsas käia! Sel 2000 aasta suvel üritavad nad aga uuesti.
Meie matk Mount Blanc'ile! Valdek Udris ja tema grupp läks koos Valdo Kanguri pundiga teist teed pidi kui ülejäänud ja see oli ka põnevam rada! Tõele au andes ka ohtlikum! Kõik ülejäänud grupid alustasid oma retke Itaalia poolt - Miagi liustikult.
Esimesel päeval otsustasime, et veedame selle öö veel kena ja lokkava looduse keskel ja liustiku peale ei roni. Mõeldud-tehtud ja nii saigi veel sel õhtul lõket tehtud ja mõni isegi samas kõrval olnud Miagi järves ujumas käia! Päris kena vaade oli - liustiku ots (kõrge jääsein), millelt ikka aegajalt kive ja pisemaid jäätükke vette sulpsatas, tungimas otse järve!
Järgmine päev tuli ette võtta pikk ja tüütu Miagi liustik. Meie suureks imestuseks ei olnudki see ilus ja valge lumega kaetud nagu olime oodanud vaid hoopis üleni kiviklibuline, mille sekka vahest ka mõni suurem lahmakas oli ära eksinud! Ja nii jäi meil endi lõbustamiseks üle vaid mägikristalle otsida - muide neid oli seal päris palju. Neid oli ainult raske tervelt kätta saada! Mõne enam-vähem korraliku me siiski saime. Tagasitulles korjasid paljud ka suuremaid kamakaid kaasa - mina mitte, sest mulle piisas täiesti sellest kenast mäekristalli tükist, mille ma sinnaminnes olin maast leidnud!
Muide see oli ju 11.august - ja nagu kõik teisedki eurooplased - nii vaatasime meiegi lõuna paiku päikesevarjutust, mis oli sealkandis oma 90%ne! Ainult üks hästi peenikene kuu-sirbi-taoline riba jäi ainult katmata. Ilm läks veidi hämaramaks ja tunduvalt külmemaks! Täielik varjutus oli meist mõned sajad kilomeetrid põhjapool.
Pärast suhteliselt igavat liustiku-etappi tuli meil järsk tõus 2600 pealt 3000m juures asuva onnini. Sel lõigul tuli appi võtta ka kaljuronimis-oskusi. Veidi pärast onni (3200m juures) lõime me enda laagri püsti ja nautides ilusat vaadet sõime oma õhtusööki.
Sel õhtupoolikul oli ka tõsine vaidlus, kuidas peaks grupp mägedes liikuma ja mida mõista üldse sõna 'grupp' all jne. jne. See ei olnud meeldiv vaatepilt, muide samal ajal tulid ühed taanlased või norrakad (või kes iganes ka polnud) sinna samma meie kõrvale telkima ning nägid seda kõike pealt - kole värk! Aga sellist jama tekib ikka, kui grupp on ebaühtlane ja üksteise tempo ei ole vastuvõetav!
Kuuldes onnis olles itaallastelt, et sealt samast 3000m pealt on võimalik 8 tunniga üles minna ja 4 tunniga alla tulla - otsustasime, et ei viigi enam laagrit kõrgemale, 4300m juures oleva Vallot onnini nagu algne plaan ette nägi. Vaid püüame kohe järgmisel päeval tipu võtta (see tähendas oma 1,6 km tõusu). Nii võidaksime ühe päeva ja saaksime all ilusat ilma ja päikesepaistet nautida! Muidugi poleks all enam ka selliseid pingeid nagu kõrgemal ette tulevad.
Tipupäev! Nii saigi varahommikul kella 3:30 paiku üles tõustud, end köide pandud ja veel pimedaga minema hakatud! Me ei olnud esimesed - juba kella kahe ajal marssisid altpoolt tulijad meie laagrist mööda. Hommik oli imeline! Meie peade kohal oli selge tähistaevas ja kaugemal Lõuna-Itaalia pool möllas äge äikese torm (välk välgus kinni - kogu aeg sähvis), mis paistis meile ilusti kätte!
Paari tunniga - mille käigus tuli ka ette kahe grupi-liikme üks tõsisem sõnavahetus - jõudsime lõpuks ometi 3800m kõrgusel asuva kuruni. Seal tegime pisikese näksimispeatuse (see ei olnud veel lõunapaus) ja endid köiest lahti võttes hakkasime seekord liikuma kahes grupis, mis olid komplekteeritud enam vahem ühtlaste jõududega inimestest. Välja arvatud grupijuht Heino, kes oleks pidanud ka kiiremas grupis olema, kuid vaatas aeglasema pundi järele!
Nii me siis läksime seal kitsa harja peal (ainult kahe jala laiune). Kuskil 4000m peal hakkas järsku ühel kiiremas grupis olnud inimesel halb ja ta jäi mitte eriti kaugel tulevat teist osa me grupist ootama, et koos nendega vaikselt meile järgi tulla. Jõudes Vallot onnini - see oli väga mustja prahti täis - tegime seal sees peatuse, sõime nelja peale ära ühe konservpiima ja paki küpsiseid ning läksime taas teele - seda viimast, kuid kõige raskemat osa me tipu-vallutus-retkest, 500m kõrgust võtma! Kuna me saime eelmisel õhtul ainult kahte termosesse (rohkem neid polnud) teed teha ja see oli meil juba ammu joodud. Siis tuli tippu minna ilma mingi lisa-vedelikuta.
Asja tegi kehvemaks veel ka see, et ilm hakkas ära kiskuma - plived tõusid üles ja nähtavus kadus kohati üldse! Vaatamata kõigele me läksime siiski edasi ja saades vastutulevatelt teistelt eesti gruppidelt ergutussõnu jõudsime kell 12:00 tippu (seega saime 7,5h hakkama, sest liikuma hakkasime 4:30)! Tipp - me suureks üllatuseks - oli märgitud ainult mingi pisikese lehtpuuristiga!!! Tehes kiiresti mõned pildid ja juues ära pisikese vahuveini - see läks puhtalt janu kustutamiseks - tulime kohe ka alla tagasi! Teel kohtasime ka me grupi teist osa, kes läksid alles üles!
Vallot' onni jõudsime täielikus nähtamatuses (pilvedes) ja oodates ära ülejäänud osa grupist otsustasime veel sel õhtul omasse laagrisse jõuda - kuid see osutus väga keeruliseks ja et mitta liiga riskida oma eludega jäid osad onni ja mina koos ühe teise mehega eestlaste laagrisse telki. See oli - me suureks õnnetuseks - kõige halvemas seisus. Nii tuul kui ka osa lund sadas sellest läbi! Saades osa nende õhtusöögist - püüdsime magama jääda. Teisel vedas - kuna ta oli veel pisemat kasvu siis üks pisikest kasvu naisterahvas võttis ta osaliselt enda magamiskotti. Minul tuli ise hakkama saada.
Ei mäletagi palju ma seal magada sain või ei saanud - oli ju kohutavalt külm - aga hommikul teele minnes olin ma kohutavalt väsinud ja mu varbad läbikülmunud! Ka saapad olid nii ära kõvaks tõmmanud, et ei tahtnud kohe jalgagi minna! Liikumine oli esmalt vaevaline, kuid soojenedes läks asi paremaks ja ka tempo kasvas ning ma jõudsin peagi oma grupile järgi, kes oli ees minema hakanud. Teine mees tuli aeglasemalt järgi.
Mägedest jõudsime ilusti alla ja peatudes nüüd ühe teise järve ääres ootasime teisi eesti gruppe, kes jõudsid vahelduva eduga lõpuks kõik õnnelikult ja tipus käinuna alla. Kõik jõudsid meie omadest tippu!
Veidi ka külastatud linnadest! Esmalt sai kohe sel samas all - Gormayoris ringi uidatud ja sealt panime Venezia poole ajama. Juba hommikul vara istusime ühele laevale - mis sõitis küll kiiremini, kui kohalik 'laev-liini-buss', kuid maksis ka poole rohkem! Alguses oli linn veel suhteliselt rahulik, kuid pikapeale rahvamass aina kasvas ja kasvas! Me (Kristel, Alex ja mina) uitasime mööda suvalisi tänavaid pidi ja külastasime kõikvõimalikke tänavaputkasid ja raamatupoode. Leidsime endile neist kohtadest nii mõndagi huvitavat.
Lahkudes käisime ka kuulsal San-Marco platsil ja sõitsime sama laevaga mandri poole tagasi. Käisime seal samas sadama lähedal korra suplemas ja siis sõites läbi ühest supermarketist saime ka korralikus rannas korralikke laineid kaifida! Vesi oli ikka kohutavalt soolane.
Sealt viis me tee otse Viini. Hommikul vara panime oma bussi ühte kämpingusse ja saime niimoodi terve päeva linnas ringi uidata. Paljud käisid giidi sabas, aga mis sa ikka neist numritest ja kuivadest raamatulausetest kuulad - vaata seda kõike rahulikult ise, ilma et peaksid giidi sabas jooksma.
Kuigi ilm läks õhtuks pilve oli siiski valdavalt päikesepaistene. Kolasime mööda tanavapoode ja -kohvikuid ning õhtul sai ka lõbustuspargis ilmarattalt (väiksemalt - oli tunduvalt odavam) linna vaadatud! Kuna me camp asus teiselpool Doonau'd, siis pidime minnes ja tulles (käisime ju kogu aeg - omast vabast tahtest jalgsi - sai ka busside ja metrooga, aga nii nägi linna rohkem) üle sildade minema kus ei olnud mõeldud kohta jalakäijale - aga põnev oli! Pealegi ega selle ilusa konstruktsiooniga sillal peale kahe bussiliini ühtegi teist liiklusvahendit sõitnud! Õhtul oli kuidagi nukker tunne - oli see ju praktiliselt me reisi viimane päev. Nüüd jäi veel vaid kojusõit läbi Tshehhi, Poola ja Baltikumi