03.november Uni oli pikk ning rahulik. Hommikul kasutasin muidugi võimalust end sooja veega pesta, tõin pangaautomaadist sularaha ning asusin läbi tibutava vihmasaju teistkordselt Lichenstein'i poole teele. Päris enne piiri meenus, et olin oma passi hotelli unustanud ning pidin sellele nüüd järgi minema.
Kui ma lõpuks uuesti piiripunkti jõudsin, tehti sel korral juba palju tõsisem küsitlus, kui päev varem. Ju paistsin ma kilekeebis piisavalt päti moodi välja. Aga pärast seletusi ning VISA kaardi näitamist lasti mul siiski rahulikult edasi minna. Vaatamata vihmasajule liikusin ma kiirelt edasi. Kolme autoga sain peatselt Zürich'isse ning ekselnud veidi selles linnas, sain ma juba päris pimedas kahe noore saksa tudengineiuga Basel'isse välja. Istusime pisut seal nende korteris ja jõime teed ning pärast viisid nad mu veel ka üle piiri Prantsusmaale St.Louis'i. Seal, üllatavalt kaunis ja puhtas väikelinnas, jätsime me hüvasti. Kui ma olin ära kulutanud oma viimased frangid, mis mul veel alles olid, sellepärast ma ju sinna läksingi, otsisin endale ühe rahuliku koha ning magasin värskes õhus taas kord väga hea unetäie.
04.november Hommikul jalutasin kohe Prantsusmaalt Saksamaale, seda oli vist oma paar-kolm kilomeetrit, ning pärast lühikest diskussiooni kohaliku politseiga teemal, kus on hea hääletada ja kus võib hääletada, sain ma peatselt kahe autoga Heidelbergi. See oli üks väga kena ja vanaaegne ülikoolilinn. Mul oli tol päeval seal kahjuks ainult paar tundi aega, sest viimane autojuht lubas mind sellest linnast veel veidi edasi viia ja ma kasutasin seda juhust kohe ka ära. Frankfurdi lähedal tanklas, kus ta mind maha pani, tuli mul aga päev lõppenuks lugeda, kuigi püüdsin veel oma paar-kolm tundi sealt edasi saada. Ilmad kiskusid juba jahedaks ja möödakihutavad autod tekitasid sellele lisaks veel tuult ka. Nii otsustasingi tol õhtul varakult magama minna, et hommikul mõne suure autoga edasi sõita.
Väljas oli tähistaevas ja kaunis külm öö, aga mu soojas magamiskotis polnud häda midagi. Uni oli taas nii hea ja kosutav.
05.november See oli lühike päev. Kõigepealt otsustasin sealt suure linna külje alt kuidagi minema saada. Sellistes parklates peatuvad tavaliselt ainult sinna linna sõitjad ja neist pole hääletajale mingit kasu. Nii juhtuski, et läksin esimese ettejuhtuva veomasunaga A5 kiirteelt A7 peale. See viis üksnes Hamburgi, mis oli mu järgmiseks suuremaks sihiks võetud.
A7 mööda sain ma pärast 10 minutit ootamist edasi ühe Günther'iga, kes oli juba hommikul kella seitsmest saati roolis olnud. Tegi teine mulle veel ka pisikese lõunaeine, sandwich ja kakao, välja. Pärast sain veel pisut ka ühe veoautoga edasi, seekord juba päris Hamburg'i külje alla. Ja kuigi püüdsin ka seal pisut veel edasi hääletada ei tahtnud enam keegi peatuda. Nii juhtuski, et tegin endale oma viimaste DM-de eest ühe sooja prae ja kakao ning läksin pärast lähedalasuvasse metsatukka magama. Muide need 10 DMi olid mu ainukesed rahad, mida Saksamaad teistkordsel läbimisel kulutasin.
06.november Hommikul ärkasin vara, juba kella nelja paiku tegin silmad lahti (muidugi oma käekella piiksumise peale) ja kuna nägin, et eile õhtul välja valitud taanlase veoauto oli veel omal kohal, siis tukastasin pisut edasi. Aga kui ma kell viis uuesti silmad avasin oli pool parklat juba tühi. Nüüd ma enam saatusega ei mänginud ja tõusin kiirelt üles, et järgmisi minejaid mitte maha magada.
Pärast pikka veenmist sain lõpuks ühe leedukast veoautojuhi Vincent'iga Taani piirile. Seal aga juhtus mu reisi suurim positiivne üllatus, kui minu hääletamise peale peatus selline masin nagu seda on Jaguar. Juht ise, rikas saksa ärimees Kay, oli just minemas ühele Taani lennuväljale, et sealt Tuneesiasse golfi mängima lennata. Ka tema tegi mulle pisikese kiirlõunaeine välja, kuigi tal oli parajalt kiire, ja päris enne hüvastijätmist andis veel ka 400 Taani krooni. SUURED TÄNUD !!!
Liikudes siis pisut kahe autoga edasi, jõudsin ma peatselt Nyborg'i lähedale ning sealt ühe nooremapoolse härrasmehega päris Kopenhagen'isse välja. Ta juhatas mind kohe ühe noortehotelli juurde ja andis ka oma 100 Taani krooni. SUURED TÄNUD !!!
Oli see vast hea päev !!! Aga sellega polnud ta veel lõppenud. Päike oli just silmapiiri taha minemas, kui ma oma koti noortehotelli jätsin ja bussidega kesklinna sõitsin. Jalutasin seal hea mitu tundi ringi ja sõin saadud raha eest terve suure portsu hiina kiirtoitu - küll ta maitses tol korral hästi. Käisin ja imetlesin peale jalakäijate tsooni ning sealsete ilusate suurte hoonete veel ka jahisadamat ja Väikese Merineitsi kuju. Noortehotelli jõudsin ma tagasi alles päris südaöö paiku.
07.november Hommikul ärgates kasutasin, nagu alati sellistes kohtades, võimalust end pesta ning sõitsin siis rongiga Helsingori. Seal asub Kronborgi loss, kus olla aset leidnud meile kõigile teada tuntud Hamleti draama sündmused. Viskasin selle kindluse hoovis olnud kaevu ka ühe Eesti metall ühekroonise, mis mul oli kogemata terve reis kaasas olnud ja imetlesin teisel kaldal Rootsis asuvat Helsingborgi linna. See tundus tõesti nii lähedal olevat nagu oleks vahel vaid üks lai jõgi.
20 minutit laevasõitu Hamleti nimelise laevaga ja olingi juba Rootsis. Seal ma pikemat peatust ette ei võtnud, vaid jalutasin kohe Göteborgi viivale kiirteele. Sain alguses edasi kolme lühema jupi võrra ning siis, juba päris pimedas, kahe noormehega - Daniel ja Hun - otse Göteborgi välja. Hun oli muide Hiina päritolu. See oli väga huvitav, et Põhjamaades võis kohata väga suurel hulgal inimesi muudest rahvustest, lõuna pool see nii ei olnud, vähemalt ei hakanud see seal nii silma.
Sel korral ööbisin ma Danieli pool. Vaatasime ja kritiseerisime ühte järjekordset Hollywood'i filmi ning rääkisime oma riikide sõjaväeteenistusest.