23.juuli Hommik oli taas rõõmus ja päikest täis, kuigi rahvas loiuvõitu. Eks oli mõnda aega seda füüsist juba proovitud ja matkakulminatsioon ka selja taga! Nii loobusid viimase kuru alistamisest neli meie rühma liiget: Jana, mõlemad Lenad ja Olavi veel lahkusid Meelis ja veidi tõbine Madis , kolme rühma peale kokku kuus inimest, kes suundusid omapäi otseteed alla orgu bussi juurde. Kell 10.30 jätkasid ülejäänud matka. Kõndisime ümber järve ja alustasime tõusu Creguena ahelikule. Kargasime jälle kividel ja otsisime variseval kiviklibul kindlamat jalgealust. Kell 12.00 olime kurul 2930 meetri kõrgusel. See oli viimane kord olla nii kõrgel meie kuuepäevasel teekonnal.
Peale puhkust ja enese turgutamist šokolaadi abil laskusime alla Creguena järve kaldale. Möödus kaks tundi ja olime kaotanud kõrgust ligi 300 meetrit. Päike küpsetas, rahvas peesitas, kangemad uurisid selge veega järve põhja. See oli tohutult selge veega järv – lausa ennenägematu. Lõunasöögi jagamine tõi rühma jälle supipaja juurde kokku.
Peale lõunat jätkus rännak kividel. Kilomeeter kadus kiiresti. Lõpuks jõudsime maha märgitud matkarajale ja edasi läks tee ainult allapoole. Suunanäitajaks sai Creguena jõgi. Kividelt sattusime kõigepealt kuivanud rohu vööndisse, seejärel okaspuumetsa ja lõpuks segametsa. Maapind muutus liivaseks. Ronisime murtud puude alt läbi, tallasime pikalt mööda looduslikku puujuurtest moodustunud “treppi”.
Laagri panime üles jõe äärde põõsastesse 2050 meetri kõrgusele. Peale tavalist rühmadesisest õhtusööki tegime koos veel lõket, küpsetasime vorsti, laulsime. Ka sääsed aitasid kaasa. Lõpuks ajasid pimedus ja väsimus meid telkidesse. Tea ja Indrek otsustasid väljas magada ja sääskedega võidelda – kes öösel nii väga tüütama ei tulnudki.
Samal ajal nautisid kuus loobujat väikelinnas Benasque’s pakutut. Vestlesid kohalike “pedrodega” neile mõistmatus inglise keeles ja panid kesklinnas telkimisega korravalvurite närvid proovile.
24.juuli Ikka veel ei sadanud vihma. Tuli märkida, et paremat ilma matkaks olnuks raske tahta. Päike paistis ja unised matkajad hakkasid alles kella üheksa ajal telkidest välja pugema.
10.30 olid esimesed juba sihtpunkti poole teele läinud. Meie rühmale anti edumaa, et kõik lõpetaks enam-vähem ühel ajal. Müttasime väikeste salkadena jõekohina saatel kõrgete puude vahel. Kuna vaatevälja peaaegu polnudki, tundus see tee lõputuna. Meile vastu rühkis mäkke inimesi kotiga ja kotita, koeraga ja koerata, üksi, perekonnaga, rühmaga. Paistis olevat nagu tavaline ajaviide. Kulus poolteist tundi ja kell 12.05 olime kõik õnnelikult all silla juures. Kõrgust oli vaid 1442 meetrit järele jäänud. Matk oli õnnestunud ja meeleolu viimase peal, kuid keha liiga juustune. Nii sihtisime mööda kruusateed paari kilomeetri kaugusele Senarta kämpingusse.
Kell sai üks. Järjekord pesusse oli pikk ja vesi muutus iga kasutaja järel üha jahedamaks. Kolmesaja hispaania peseeta eest sai matkatolm siiski maha sügatud. Kodust eesti sauna olnuks vaja, et end tõeliselt hästi tunda. Tervitasime kohalejõudnud bussirahvast ja giidi. Viimane oli küüti saanud kohalikult politseilt.
Kuna kämpingu dušš oli, nagu ta oli, ilm kuumas ja “graafika” naiste jalgadel tahtis leevendamist, siis nõudis rahvas Benasque’ ravivete külastamist. Viimane asus kõrgel mäenõlval ja sinna viis kitsas mägitee. Viimases kurvis tekkiski ekstreemne situatsioon: esimese korraga ei võtnud buss kurvi välja ja tagurdas kuristiku suunas, kuni kündis asfalti sisse. Lisaks viis teeäärne kivi keskmise bussiukse hinge puruks. Bussis tekkis kerge paanika ja rahvas ruttas välja. Kõik lõppes seekord õnnelikult.
Ravivetel läks aega umbkaudu kaks tundi. 70 protsenti seltskonnast käis 500 peseeta eest basseinis ujumas või nautis suurema summa eest rooma sauna. Joodi õlut, maitsti võileiba kohaliku singiga, mängiti piljardit. Ülejäänud seltskond ei tahtnud raha kulutada ja nautis vaba olemist. Kui ravivete võimalused olid ammendatud, jätkasime teekonda.
Järgnes rodu kilomeetreid Hispaania maastikel mägedest lauskmaani. Bussis läks veini ja õlle joomiseks ning juustu söömiseks. See tõi kaasa ülevoolava rõõmu, laulu ja tantsu. Melu vaibus alles ööbimiskohas pilkases pimeduses koperdades. Magasime öö mingis istanduses puude all sõnnikuhaisu sees. Vahet pole ju! Väiksem osa seltskonda puges telkidesse, teine osa magas lageda taeva all.
25.juuli Päike oli juba üleval, kui “söögipasun” hüüdma hakkas. Pesta saime end mingis “lõhnavas” kraavis ja asusime teele. Korjasime tee äärest peale ka jalgratturite rühma ja sõitsime välja Aragoni maakonna suuruselt teise linna Huescasse.
Linnaekskursioonil käisime Navarra väljakul ja veel astusime sisse 13…16. sajandil ehitatud stiilirikkasse Katedraali. Hiljem anti poolteist tundi vaba aega linna peal kolamiseks. Kes veetis aega hiina restoranis, kes ostis poest head paremat, piilus baaridesse sisse või jalutas ringi Miguel Servet’ pargi skulptuuride, tiikide ja purskkaevude vahel.
Järgmiseks viis buss meid Ebro jõe kaldal asuvasse Aragoni pealinna ja Hispaania suuruselt viiendasse linna Zaragozasse. Kell sai kaks pealelõunal. Temperatuur väljas oli 36 kraadi. Suvi täies jõus! Peale lühikest peatust konnaga purskkaevu juures sisenesime veerand tundi hiljem hiigelsuurde nelja torni ja mitme kupliga kaetud Nuestra Señora del Pilar’i Katedraali. Rikkalikult kaunistatud, särav, suursugune jne. Teise ühiskülastuse tegime Aljaferia lossi, kus oli võimalik näha islamistlikku nö pitsilist arhitektuuri. Lossi siseõues kasvasid tiigi kaldal ehtsad apelsinipuud. Oleks käe välja sirutanud ja … Ehitise teise tiiba, kus Aragoni maakonna parlament oma igapäevast tööd teeb, meid ei viidud.
Peale ekskursiooni vajusime seltskonniti linna peale laiali. Käidi kauplustes, istuti baarides. Vaatamata ei jäänud ka tulipunane päikeseloojang. Kell 21.30 jätsime aga Zaragozaga hüvasti ja algas 300 kilomeetri pikkune reis Kataloonia maakonna keskusesse ja Hispaania suuruselt teise linna Barcelonasse. Bussis vaatasime videofilme “Naked Gun 2” ja “Pulp Fiction”.
Kell oli neli öösel, kui buss peatus Barcelonas Vahemerest 150 meetri kaugusel. Julgemad meist käisid ujumas, enamus tahtis aga magada. Magamisplatsiks sai sel ööl linnapark. Telke ei olnud, WC-d ei olnud, aga sipelgaid oli, koeri oli, võõraid jalutavaid inimesi… ja oli ka bussitoolis magajaid.