17.juuli Hommikul enam vihma ei sadanud. Hoopis päike tuli pilvede tagant välja ja eemal tõusis udu mägede vahelt. Avastasime end ilusa vaatega kohast: viljapõllud, külad mäenõlvadel.
Peale hommikusööki ja asjade pakkimist sõitsime edasi. Zürichi tuled olime juba eelmisel õhtul selja taha jätnud. Nüüd kulges tee piki lääne piiri. Paremat kätt jäi Juura mäestik ning vasakult möödusid järgemööda Neuchâteli järv, Lausanne linn ja Genfi järv. Genfi jõudsime enne keskpäeva. Väljas oli suur suvi ja sooja 28 kraadi.
Tahtsime külastada ÜRO Euroopa keskust. Kuna see aga osutus tasuliseks ja vastuvõtjate poolt mitte eriti oodatuks, siis me loobusime. Tegime pilti väljaku keskel seisvast hiiglasuurest murtud jalaga toolist,mis on püstitatud maamini ofritele, ja sõitsime edasi järve äärde. Imetlesime järve kaldapealseid ja üle kahekümne meetri kõrgust purskkaevu. Peatusime 15 minutiks, et teha ka ainuke ühispilt kogu seltskonnast. Taustaks valisime ühe selle linna vaatamisväärsustest - murukünka sees asuva lilledest kella. Ja see näitas õiget aega: 12.28 juuli 1998.
Peale kümnekonna kilomeetri pikkust sõitu peatusime Šveitsi - Prantsusmaa piiril ning pool tundi hiljem sõitsime juba mööda Prantsusmaad. Itta jäid Lääne-Alpid ja vähem kui saja kilomeetri kaugusele Mont Blanc, kuhu osa seltskonnast kavatseb 1999.a. suvel minna. Just paar päeva tagasi olime vaadanud videost filmi 1997. aastal matkaklubi poolt korraldatud Alpide matkast ja MB vallutamisest. Lühidalt öeldes: vinge värk! Meie aga keerasime sellele tipule selja ja võtsime suuna Lyoni linnale.
Õigepea peale piiri tegime peatuse bensiinijaamas: sealt sai veini osta. Et kraami kauemaks jätkuks, segas osa seltskonnast seda 1 : 1 veega (see on veini solkimine). Meeleolule see mõjus. Lyonis oli samuti peatus. Anti tund aega, et saaksime oma toidu-, joogi- ja veinivarusid täiendada.Mõelda vaid veini liiter oli seal ainult 25 kr.
Kell viis õhtul jätkus sõit Vahemere suunas. Bussis läks suureks peoks: jõime veine valgeid – punaseid – roosasid läbisegi, degusteerisime hallitusjuustusid, laulsime ja tantsisime. Samal ajal möödusid bussiakna tagant Nimes, Montpellier… ja seal ta oli see kauaoodatud Vahemeri. Nüüd jäi vaid üks soov: ujuda! Üllatusena oli vesi minu jaoks päris soe, aga väga soolane. Soome laht on selle kõrval lausa mage.
Enamus meist veetis seekord öö telgita, magades lageda taeva all mati peal magamiskoti sees. Õhtu oli mõnus soe ning taevas selge ja tähti täis. Ainus segav asi oli raudtee saja meetri kaugusel, kus iga veerand- või pooltunni järel sõitis rong ja väristas maad. Aga mis meil sellest! Peale nii suurt veinijoomist ja tõsist veesulpimist oleks võinud seal ükskõik mis sõita. Meie magasime.
18.juuli Taevas säras päike ja meie läksime ujuma – nii algas see päev. “Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö”… Ja miks ka mitte! Kell oli 8.35, kui buss ööbimiskohast välja sõitis. Hispaania poole.
Kiirteel sõitsime kuni Perpignani linnani ja siis pöörasime kõrvalteele mägedesse. Olime jõudnud Püreneedesse. Ees oli kahe kuru ületamine bussiga. Kurud Püreneedes asuvad 1,5 … 2 kilomeetri kõrgusel merepinnast ning seetõttu kulus sinna jõudmiseks tunde, sõites mööda mäeaheliku külge vähehaaval kõrgust lisades edasi-tagasi. Kuna teeäärsed piirded olid väga madalad ja tee kitsas, kujunes see retk elamusterohkeks. Bussis käis äge kommenteerimine ja pildistamine.
Kell 14.15 oli meie ees kääbusriik Andorra (pindala vaid 465 km²). Ületasime taas ühe aheliku. Tõus oli ränk ja buss kippus vastu hakkama. Ka kurvide raadiused tahtsid bussi jaoks väikeseks jääda.
Peale peatust bensiinijaamas jõudsime umbes poole nelja ajal pealinna Andorra la Vellasse. Siin tegime kahetunnise pausi supermarketis. Ostsime süüa, juua, nänni. Siin algasid veini liitri hinnad juba 9 kr ja viski 1.5l Red Lebel ainult 180 kr. Osa meist käis kaheksajalgu söömas – täitsa omapärased tegelased – ja head ka peala kõige.
Kell seitse õhtul olime juba 3 minutit bussis sõitnud ja jõudnud Andorra – Hispaania piiripunkti. Piirivalvur käis sees bussi patsutamas – koputamas ning lõpuks lasi meid oma teed minna. Hispaaniasse.
Sõit Püreneede mäestikus jätkus, aga need kõrgused meid enam ei vapustanud. Hakkasime võistlema nööri otsas rippuva pliiatsi pudelisse ajamises. Seda kõike sõidu ajal, mil iga bussinõksatus võistleja plaanid segi lõi ja vaatemängule põnevust lisas. Siiski kulus võitjal aega kõigest 58 sekundit.
Tol õhtul me bussirikke tõttu matkapiirkonda välja ei jõudnud. Telkisime ühel teeäärsel laiendil järsaku serval. Kobasime pimedas süüa ja ronisime magama. Hoolimata karmist küljealusest läks ka see öö märkamatult.
19.juuli Sel hommikul lahkusime laagrist varem kui eelmistel päevadel. Kell oli kaheksa. Peale kahetunnist sõitu jõudsime Aneto küla juurde. Siin lahkus meist giid, et kuus päeva Hispaanias omapäi kolada. Ülejäänute meelekindlus pandi proovile järgmise karmi tõusuga mõne kilomeetri pikkusel teelõigul. Selle kõrval paistsid eelmise päeva üleelamised pisiasjana. Vaade muutus üha võimsamaks ja lõpuks kadus orupõhi täiesti silmist…
Sihtpunktiks oli suur lage plats 1800 meetri kõrgusel, kuhu oli materjale ladustatud. Siin algasid ettevalmistused matkaks: riiete ja jalatsite vahetus, koti pakkimine, toidu jagamine. Kõik see võttis aega ligi kaks tundi. Vahepeal saatsime teele jalgratturite rühma: Heli, Liili, Tõnu, Mati ja Peeter; ning kell 13.30 olime ka ise ronimiseks valmis. Tegime valmisolijatest pilti ja asusimegi teele. I grupp Heino juhtimisel: Heli, Mall, Siiri, Anne1, Laila, Priit, Reedik, Andrus, Ivo, Meelis – “Rebane”; läks kõige ees, Manni viisik: Mann, Ave, Diana, Tea, Madis; järgnes neile ja rivi lõpetasime meie koos ankrumehe Velloga .
Esimesed kilomeetrid kõndisime mööda kruusateed kuni Aicesa tunnelini. Tee läbi mäe lisas juba käidule ligi kaks kilomeetrit. Teiselpool mäge tervitas meid Llauset’ veehoidla, mille kaldal seisid autod ja kümmekond inimest pidas piknikku. Meie saime jõudu koguda poole kilomeetri pärast, kui olime veel kõrgust lisanud. Istusime maha kuskil 2200 meetri peal. Jagasime rühmasiseselt Isostari, halvaad, šokolaadi. Sel ajal möödus meie puhkepaigast igas vanuses matkajaid, kes seljakotiga, kes kepiga, kes koeraga. Meie tee jätkus neile vastupidises suunas.
Peale esimest järsemat tõusu peatusime hetkeks Bolornase järve lähedal. Edasi liikusime piki jõekallast. Nii saime vahepeal jõest vett võtta ja janu kustutada. Aegamisi sai mägirajal kõndimisest kividel ronimine. Ka rühmadevaheline vahemaa kasvas suuremaks. Laagrisse jäime Cap de Llauset’ järve äärde 2350 meetri kõrgusele. Kell oli 17.45, kui viimased teelised pärale jõudsid. Kokku olime nelja tunniga maha käidud umbes 8 kilomeetrit. Õhtul käis osa meist järves ujumas, mõned matkasid ümbruskonnas ringi, ülejäänud lesisid nagu laisad loomad päikesepaistel. Kell kaheksa aga vajus päike mägede taha ja ilm muutus kohe külmaks, nii et lõkketuligi eriti ei soojendanud. Poolteise tunni pärast läks ka pimedaks ja ei jäänud muud üle, kui telki magama pugeda.