12.oktoober Hommikul pakkisime kõik kolm oma asjad kämpingus kokku ning jätsime pärast ühes linnalähi tanklas hüvasti. Sealt sain aga kiirelt ühe sakslasest veoautojuhiga Lõuna-Portugali. Siis veel paari pisema masinaga mitu lühemat lõiku ning olingi juba pea-aegu Hispaanias tagasi. Päike kiskus küll juba mägede taha aga jäänud oli veel vaid 7 kilomeetrit. Sel hetkel peatus minu juures aga üks pisike Toyota mikrobuss, koos ühe taanlasest perekonnaga. Henning, nii oli pereisa nimi, sõitis koos oma poja ja tütrega mööda Euroopat ringi.
Kuna meie teed kattusid päris pikalt, siis sai sellest bussist paariks päevaks ka minu uus kodu. Selle päeva õhtuks jõudsime pea Sevillasse välja, kuhu me kavatsesime järgmisel päeval ka sisse põigata. Ilm oli selge ja ma püüdsin algul väljas, bussi kõrval, magada. Mingi hetk ilmus aga kuskilt teadmata kohast välja terve suur parv pisikesi sääski ja nii ei jäänudki mul muud üle kui ka bussi kolida. Hea, et teine kohe käepärast võtta oli.
See oli hea päev hääletamiseks !!! Ilus ilm ja 500 km asfaltteid !!!
13.oktoober Sõitsimegi kohe hommikul Sevillasse ning külastasime kuulu järgi maailma suurimat kristlikku katedrali, mis seal asus. Võimas ning suur oli ta nüüd küll, aga et suurim - ei oska kommenteerida. Mulle tundus ta aga liiga turistilik koht. Vaade tema kellatorni tipust üle terve Sevilla aga oli ilus. Sealt paistsid kätte nii kohalik härjavõitluse plats, mis pidi Hispaania vanim olema, kui ka teised linna tähtsamad hooned.
Tõttasin veel mööda vanalinna tänavaid, et paar kirja kodustele ning tuttavatele saata. Oma teel kohtasin ka kolme või nelja sellist suurt hiidpuud, mida ma varem ei olnud veel näinud. See oli mingi park ja ega peale nende hiidpuude seal midagi enamat ei olnudki. Aga terve see suur ala oli sellelegi vaatamata okstega kaetud - tuli kohe Tarzani lugu meelde.
Pärast sõitsime mööda ookeani kallast edasi lõuna poole ja tegime ühe ujumispeatuse Vejer de la Frontera linna lähedal asuva vana majaka juures. Peale tavalise ranna, oli seal veel ka kohalike rand, kus elasid ja olid hipiliku olemisega inimesed. Koht ise oli kena ja soovitan seda soojalt !!!
Oma bussiga aga jäime öömajale veel veidi lõuna pool - ühes kämpingus. Seal sai taas end üle pika aja puhtaks pesta. Proovisin ka seal algul väljas magada, aga sel korral hakkas vihma tibutama ning taas tuli bussi ronida.
14.oktoober Kuna Henning pidi Gibraltaril paari oma tuttava meremehega kokku saama, siis pärast minu reisi ainukese pildi tegemist, jätsime me sõbralikult hüvasti ning ma jalutasin pisut mööda seda imelikku linna ringi.
Ta koosneb ainult ühest lennuväljast, millest peab risti üle sõitma; ühest sadamast, kus on tavaliselt palju kaubalaevu seismas ja ühest tohutult suurest kaljust, mille jalamile on siis britid oma majad ehitanud, neid ei ole aga palju.
Linnas oli nagu tavaliselt ikka sellistes kohtades enamus suunatud turistidele, kes moodustavad ka suurima hulga sealsest elanikkonnast. Kui on rohkem viitsimist ja ilusat ilma, siis võib külastada sealset botaanikaaeda, imetleda 100 tonnist kahurit ning sõites mäe tippu vaadata koos valgekarvaliste ahvidega, kes seal vabalt ringi hulguvad, Aafrika randa, mis on palju lähemal kui Soome Tallinnast.
Gibraltarilt minemasaamiseks pidin algul oma kümmekond kilomeetrit jala marssima, enne kui mul õnnestus ühe Hispaanias töövisiidil oleva prantslasega Malagasse saada. Sõitsin siis kahe bussiga linna teise otsa ja paludes kõrgemat võimu, et öösel vihma ei tuleks, jäin ühe kõrgema kaljunuki otsa, mis asub mere ja kiirtee vahel, magama. Ja vihma ei tulnudki !!!
15.-17.oktoober Olles hommikul veidi jalutanud, sõitsin natuke maad ühe kohaliku bussiga edasi - sest siis algas juba suur tee ja sai korralikult hääletada. Hakkasin siis mööda seda tee-äärt tasapisi edasi liikuma, endal suur silt MOTRIL seljakoti külge pandud, et tagant tulijad seda näeks. Peale kilomeetrit paari peatuski üks pisike Gibraltari numbrimärgiga auto mu ees. Mel ja Damian, nii olid nende nimed, sõitsidki parasjagu koju - Motrilist isegi veidi edasi Sierra Nevada mägedesse.
Teel jutustasid nad mulle ühest huvitavast kohast Beneficiost. Ta ei asu kaugel Orgiva linnast, tuleb vaid pisut mööda jõesängi üles mägedesse liikuda. Selles külas elavad hipiliku olemisega inimesed. Neil on oma püstkojad või siis telgid, ka üks vana kivihoone on kasutusele võetud. Õhtuti tehakse koos süüa ja mängitakse trumme kõrvale. Päeval aga pleesitatakse niisama oma onni ees, süitsetatakse kanepit ja lauldakse. Samuti käiakse tihti Orgivas ringi jalutamas.
Rahvast oli seal igasugust: inglasi, sakslasi, venelasi, valgevenelasi, jaapanlasi, üks valge tüüp LAVist ja mina kui esimene eestlane. Kohalikke hispaanlasi ma seal ei kohanud. Mõned elavad seal aastaringselt, teised aga lähevad sinna talvituma. Paljud aga, nagu ka mina, põikavd sealt läbi lühiajaliselt, kas siis suvel või muul ajal. Koht ise on kaunis - asub teine ju looduskaitsealal. Ka Hispaania kõrgeimad mäed ei ole sealt enam kaugel. Üks vanem olija teadis rääkida, et sealt pidi ikka igal suvel karjade viisi matkajaid läbi voorima, kes lähevad lumiseid tippe vallutama.
Ilm oli tol korral hea. Päev läbi paistis päike ja öösiti tibutas vihma - nagu vihmametsas.