25.september Kuna mu paar tuttavat startisid sel päeval koos ühe turismigrupiga Kreekasse jalgrattamatkale, lootsin koos nendega üle Baltimaade saada. Kahjuks ei suuda mitte kõik reisikorraldajad siin Eestis taluda seda, kui keegi neilt midagi ilma rahata tahab saada - nagu näiteks küüti mõnesaja kilomeetri jaoks.
Suure lunimise paele ja oma tuttavate kaasabil ikka Pärnuni kaasa võeti. Pärast pisemaid juppe Eestis, sain õhtu hakul ühe eriti kiire autoga (pea kogu aeg oli tal oma 160-200 km/h rauas) Ainazist Riiga. Kus, oma kogenematusest hääletamise alal, lasin end kesklinna vedada. Aga ega see väljasaamine sealt nii väga lihtne kunagi ole. Nii juhtuski, et tuli öö Riia linnas mööda saata. Kuna olin otsustanud, et seal ma ühtegi senti ei raiska, siis ei jäänudki mul muud üle kui väljas magada. Vaatamata sellele, et päeval oli olnud ilus ja päikesepaisteline ilm, hakkas öösel vihma sadama ja nii pidin trolli lõpp-peatusesse ümber kolima, mille lähedal metsatukas ma algul olin maganud. Oli soe öö ja keegi ei tülitanud.
26.-28.september Hommikul ärkasin varakult, pesin end lähimas tanklas puhtaks ja asusin taas teele - hääletama. Kuna olin päris linna piiri lähedal ööbinud, siis läks magistraal-teele pääsemine lihtsalt. ja pärast paljusid pisikesi lõike olingi juba Leedus.
Seal tuli mul küll alguses päris pikalt oodata (oma kolm tundi - seni pikim oote-aeg), enne kui üks pisike mikrobuss peatus ja mind Kaunase ringile viis. Sealt sain aga koos eesti turismibussiga, kus olid peal ühe Tallinna vanalinna koori tütarlapsed, Poola piirini.
Taas tuli pikemalt oodata, sest tahtsin nüüd mõne autojuhi leida, kes Saksamaale või siis Austriasse sõidaks. Kuna oli pühapäev, siis suured autod ei tohtinud enne kella kümmet õhtul Poolas sõita, nii tuligi mul ühes nende lemmik-kohas 'Swissi baar' oodata, kui taas kord liikuma hakatakse. Ja kella kukkudes õnnestuski mul leida üks Lõuna-Saksamaale sõitev eestlane - Jaak, kes mu kaasa võttis.
Järgmisel paaril päeval liikusin niimoodi päris jõudsalt edasi ja ka peavarju pärast ei pidanud muretsema. Nii jõudsingi juba neljanda päeva lõpuks päris oma esimese sihtkoha - Müncheni lähedale.
29.september Olles ennelõunal Jaaguga hüvasti jätnud, sain paari autoga Müncheni eeslinna, kus ostsin päevase rongipileti ja sõitsin siis kesklinna. Seal panin oma suure seljakoti pakihoidu (küll see oli alles raske tegevus). Oles veidi kesklinnas ringi vaadanud, tõttasin rongiga Müncheni teise äärde, kus see suur õllepidu 'Oktooberfest '99' parasjagu täies hoos oli, vaatamata pisut vines ilmale. Kes pole seal käinud, siis teadmiseks niipalju, et meie Õllesummer on päris sarnane seal toimuvaga, ainult mastaabid ja hinnad on teised. Näiteks liiter õlut maksis sel aastal 11,8 DMi. Kuigi ma kuulsin ühelt sloveenlaselt, kellega ma koos veidi maad sõtsin, et pidi olema ka odava õllega telke, aga mina neid ei leidnud - jalutasin küll kogu maa-ala läbi.
Kuna kiskus vihmale (reisija suurim vaenlane), siis sõitsin kesklinna tagasi ja uitasin veel veidi ka seal ringi. Peagi aga võtsin oma varustuse taas kokku ja lahkusin Münchenist õhtuhämaruses ja tibutavas vihmasajus. Õnneks olin taibanud Eestist lahkudes ühe odava kilekeebi kaasa osta.
Sel korral tuli ööbida kiirteed ületava silla all, sest see oli ainus võimalik koht, kus oli kuiv ja sai vähekenegi magada - usu mind!!!
30.september Sealt samast silla alt hääletasin ennast järgmise päeva hommikul Stuttgarti, kust edasi viis teekond üle Karlsruhe ja Saarbrückeni Prantsusmaa poole. Enne uude riiki jõudmist sadas taas vihma ja ma imestasin väga, et leidus üks selline julge prantslane, kes mind sealt kaasa võttis ja teispool piiri esimesse linna maha pani. Seal jäi ka nagu imekombel vihm järgi.
Kohe varsti olid kohal ka politseid, keda on Prantsusmaal kohutavalt palju. Suutsin neile siiski saksakeeles selgeks teha, seda keelt oskavad nad piiri lähedal päris palju, et ega ma siis paha pärast seal ole - lihtsalt hääletan. Õnneks olid nad kaunis mõistvad ja trahvi ei teinud, kontrollisid ainult mu isikut ja sõidutasid mu kõrval asuvasse linna. Taas sadas vihma !!! Otsides varju ühest toidupoest, täiendasin siis juba ka oma toiduvarusid. Õhtu kiskus nii külmaks, et võtsin isegi kindad kasutusele. Seal linnas pidin peaaegu pimedani ootama, enne kui üks jeep mu peale võttis. Muide selle juhi käest õppisin ka paar prantsuskeelset lauset nagu: "kuhu sõidad ? - ou tu vas ?" "mina sõidan … ! - je vais a …!".
Veel liikusin sel õhtul edasi ühe veoautoga ja pärast järjekordset dokumentide kontrolli ühes tanklas, sain edasi mingi imeliku sakslasega. Algul seletas ta küll, et läheb üle Pariisi Orleansi poole, aga mingil suvalisel hetkel otsustas ta juba varem maha keerata ja nii tuligi mul mingis teadmata kohas puhkeplatsil seekordne öö mööda saata. Ei sadanud. Oli ilus ja vaikne koht.
Vaatamata pikale ootamisele piirilähedases linnas, õnnestus mul õhtuks siiski oma 700km selle päevaga edasi liikuda. Hiljem selgus, et see oli mu pikim sõit häälega ühe päeva jooksul (München - Chalons).