Keset paksu lumesadu paksude metsade rüppes istun nii üksiknukralt - Sina oled kaugel eemal täpselt niisama veiderigatsev - meile on saatusest määratud olla igavesti teineteisest lahti rebitud.
20.01.2000
***
Lumi langeb nii neetult vaikselt, et kuulen vaid enda hingetõmbeid. Vastikult õõnes ja kõhe hääletus on hinges, tahaksin karjuda, lõhkuda, et see vaikus kaoks, haihtuks, et saaksin taas normaalselt elada ja vaadata, kuis lumi lageb metsade keskele kändude sülle.
20.01.2000
***
Oli tore Sind kuulda ja rõõm Sind näha. Kuid pärast kõike seda, mis meie vahel juhtus kõndisid minema, justkui oleksin olnud aiapost vanal luitunud puiesteel. Olen nii üksik ja õnnetu, mu elus puudub arm ja kogu mu elu on vaid üks tühine-närune nali. Vajan õrnust, mis mataks mu enda sooja embusse. Tahaksin joovastuda õnne meelast armuveinist, mis muudab mu äratundmatult kauniks, armastavaks ja vannun, et oleksin õnnelik.
03.02.2000
***
Igatsen olla olematu, lennata üle metsade, uppuda merelainetesse, kaevuda musta mulda - Silitaksin Su käsi - Ei, hoopis lendaksin ära võimalikult kaugele siit, et saaks siinne ära mu rikkumata silme eest, tahaksin mõelda puhtaid ja määrdumatuid mõtteid. Igatsen olla olematu teie jaoks
15.02.2000
***
Oo jaa, järjekordne imekaunis päev. Linnud laulavad, vesi vuliseb, kõik on nii ülev ja uus. Oh, mis igavnenud kaunisus see on? Igal aastal ikka üks ja seesama. Vahelduseks võiks kirveid sadada ja kiine tormelda - nii mõnigi neist võiks tabada Sind. Mõtleks kui tore, kui jääksid seisma pussnoa hoosajus - Oo jaa, järjekordne imekaunis päev.
15.02.2000
***
Täna, nagu igal õhtul lähen välja otsima oma õnne, mis antud. Täna öösel, nagu igal teisel saabun koju õnneta. Üksi ja nukralt astun sisse tuppa sooja ja helesinisess - seisatan, siis süütan küünla ja usun, et homme ehk on parem, kuid küünal põleb lõpuni, taht kustub - pimedus. Just nagu minu hing.
15.02.2000
***
Tahaksin karjuda, lõhkuda, laamendada, et saada kehast välja see valu ja piin nii kuratlikult kiuslik. Kao minema, mine ära mu vaimusilmast. Tahan rahus elada.
15.02.2000
***
Palav on - istun akna all Päike paitab mu põske hellalt - olen nii üksik - ainult mina ja reostunud õhk. Vihkan seda veidrat maailma, sest näib, et raiskan siin vaid aega - mida küll teha?! Ilmselt eeskujulikult ära kannatada - EI! Ma ei suuda, ma ei saa teeselda, et mul on hea! Mul on halb, olen nii üksik - ja palav on
08.03.2000
***
Valus on, Sa olid nii kaugel, eemal meie maailmast. ma ei saanud aru Su naeratusest, oli see mõeldud mulle, või hoopis seinale mu selja taga ?! - kuratlikult valus on - tundsin Sind ammu, liig ammu ilmselt! Sest ühel meist on ükskõik - neetud olgu see üksik nukrus. Olin sellega leppinud - aah, olgu nii, aga palun - anun, jäta mind rahule, sest VALUS ON!
08.03.2000
***
Oksad - puud - mets - linnulaul ja veevulin. Teaksid Sa vaid, kus on mu lemmikpaik. Istun siin kännul ja ootan, et leiaksid tee mu juurde, see on soiselt märg sammaldunud ja võsarägastikune. Kuid siin on palju taevavärvi sinililli, lumevärvi ülaseid ja päiksekullaseid varsakapju - Leia mind - kui oled see õige, ei takista Sind ei oksad, puud, mets, linnulaul, ega ka veevulin.
08.03.2000
***
Vaatan küünlaleeki, mis eredalt põleb ja võbeleb jahedast õhust mu toakeses. Kosutavalt külm on - mähin end helesinisesse imepehmesse tekki ja unelen keset avarat kriiskavat hääletust. Räästast tilgub vett, sajab märga ja jahedat taeva silmavett - Läbi seinte justkui kumaks õrna muusikat - Trepikojast on kuulda sammude tasast kaja - Siiski on nii vaikne, et kõrvadel on valus. Sooviksin, et mul oleks keegi, kellega seda jagada saaksin!
14.03.2000
***
Põrgu te kõik! Olgu neetud see roojane sopaauk. Väiklane, idioossne, haige maailm. Keppige end surnuks, jooge end põhja, mõrvake narkootikumidega. Käige persse! Vihkan teid kogu oma väikese hinge hiigelsuure jõuga.
16.03.2000
***
Jumalik muusika, kuratlikud inimesed - neetult tobenaljakas on olla selles ruumis. Mulle ei meeldi siin, tunnen end tola ja tühise inimesena - kuulan Nirvanat ja istun sinisel matil - kas pole veider?! Istun ja kurdan oma igatsusi teistele, võõrastele, kuid keegi ei kuula, milleks siis rääkida, kui kedagi ei huvita. Põrgu kõik - Nirvana
06.04.2000
***
Ei teagi, kas armastada suudan enam tõsiselt ma kedagi?! Olen tundnud otsata-sügavat valupistitust. Tahaksin tunda õiget, tugevat heatunnet. Kuid kardan kogu oma õrna hingega, et saan taas haiget. Astud halastamatult mu tunnetele oma raudkalkide saabastega.
05.05.2000
***
Juba aasta pole me koos olla saanud. Sellest on möödas kaksteist pikka kuud, mil lahku viisid meid harulised teed. Sa armastasid mind ja mina olin vaid ning ainult sinu. Olime lahutamatud - jalutasime käsikäes lehesajus kuldläikelises, suudlesime vihmavarjus, õhkasime kuu poole oma kiindumuse ohkeid igal õhtul enne uinumist põdesime unelusfenomenoloogiat. Tõesti, kallis, armastasin sind kogu südamest!
05.05.2000
***
On tunne, et tahaks surra kohe praegu selle suure valu pärast. Hing on nii tühi, et tuul puhub kõledalt kolksutades seal ringi. Kohutavalt veider on olla, justkui kogu maailm oleks pahane mu peale ja karistaks mind kogu vihaga. Kõik kisub viltu, isegi koerad hammustavad, inimestest rääkimata. Tüdimus on kõigest sellest mõttetusest siin päikesepaiste all.
05.05.2000
***
Ma igatsen sind, ausalt et igatsen - tunnen sust puudust iga hetk, iga samm. Õhtul magama heites mõtlen su lähedusele - heledale nahale, ja punasele peale, kavalatele silmadele ja säravale näole - ma igatsen sind, ma armastan sind - kallis