20.juuli Hommikul istus päike ikka veel mägede taga ning ilm oli külm ja tuuline. Meie grupp alustas tõusu Vallibierna mäekurule kell 8.30. Kuivanud rohi, kivid, klibu, lumi jäid kordamööda jalgade alla. Tund aega ronisime aina ülespoole ja 9.30 olime lõpuks kõik 2720 meetri kõrgusel kurul. Klõpsutasime fotoaparaate, kustutasime janu, sõime šokolaadi ja halvaad. Tuulel oli siin vaba maa puhuda ja oleks meist mõne kindlasti ühes viinud, kui jaksu oleks lõpuni jätkunud.
Mööda sama aheliku nõlva ronides jõudsime kell 11.00 järgmisele kurule 2810 meetri peale. Siin said soovijad juba lumes puhata. Allaminekul ootas ees matka üks ohtlikumatest laskumistest, kuid kõik läks õnnelikult. Orgu jõudes kappasime edasi piki Bacardose ahelikku, kuni 12.00 tegime Cap de la Vall järve ääres lõunapausi. Olime selle tunniga andnud kõrguses tagasi 180 meetrit.
Hoolimata jalgadele tekkinud villidest, jätkasime teekonda kell 13.15. Ületasime B. aheliku ja kulutasime üle tunni ronimisele mööda teist ahelikunõlva. Vasakul kõrgusid juba tipud üle 3000 meetri ja paremal laiutas Salenques’ org 2300 meetri peal ning meie kõlkusime seal kuskil vahepeal.
Kell 14.45 peatusime peaaheliku idaserval 2650 meetri kõrgusel. Olime kõik päris väsinud ja järgmine tõus kurule tundus selleks õhtuks liiast olevat. Nii otsustasid rühmajuhid, et sel päeval rohkem aktiivselt edasi ei liiguta. Anti hoopis käsk telgikohta otsima hakata. Enamus meie grupist otsustas ööbida all orus jõekaldal. Nii kolisime kõik õhtusöögiks alla samale kõrgusele mis eelmisel ööl (nii et ei mingit progressi!). Üks telkidest kerkis lumele, teine pandi püsti jõe keskele vähem kui 10 m² suurusele saarekesele. Ülejäänud leppisid kivisema, kuid kuivema kohaga. Peale seda läks aega haigete õlgade ja jalgade ravimisele ning kreemitada tuli ka päikesest põlenud nägu ja käsi.
Sellest õhtust sai kogu matka külmim õhtu: isegi päike, mis vaatamata külmale tuulele siiski tugevalt kõrvetas, ega soe toit ei suutnud püsivamat heaolu tagada. Maru möllas ja tahtis kohati telkigi kaasa viia. Tuli ise telki sisse pugeda, et seda paigal hoida. Ja nii kogu öö.
21.juuli Peale ööd veekohina saatel leidsime end ikka keset tuulist ja külma hommikut. Kõigele lisaks ähvardasid mägede tagant veel suured hallid pilved. Sisimas valmistusime halvimaks, kuid tegelikult ei jätnud päike meid ka sel päeval maha.
Tõusu Salenques’ ahelikule alustasime kell üheksa hommikul ja kohe alguses mööda liustikku. Peale seda teelõiku tuli edasi ronida mööda kive ja klibu, millel oli kohati juba päris keeruline end libastumast hoida. Sel tõusul ühinesime Manni viisikuga ja olime nendega koos kuni jalgsimatka lõpuni.
10.30 seisime kõik õnnelikult kurul 2810 meetri kõrgusel. Puhkasime, taastasime jõuvarusid, pildistasime ja kirjutasime altpoolt tulevale Heino rühmale mahlaka emotsionaalse tervituse. Igaks juhuks.
Teekond jätkus poole tunni pärast laskumisega mööda Tempestades’ liustikku. Lasime suusa- ja kelguliugu ning kalpsasime-hüppasime muidu mööda lund allapoole. Jalad mõnusalt märjad peatusime veidikeseks ühe väikese jõekese kaldal. Kätte oli jõudnud keskpäev ja ilmgi ilusaks läinud. Puhkasime ja värskendasime end, vaimustusime eemal orus kepslevatest kitsedest.
Ees ootas Barrancs’ kuru ületamine. Kell 12.30 olimegi taas kõrgust juurde võtnud ja asusime 2480 meetri kõrgusel. Seda kõike aga vaid selleks, et laskuda jälle alla 2400 peale. Lisaks sattusid osad grupist hoogu ja marssisid päris orgu kahe jõe ühinemiskohta välja. Neil tuli hiljem tagasi üles ronida.
13.30 oli lõunapaus Barrancs’ jõe kaldal. Pico de Aneto oli siit juba silmaga näha. Lootsime peale lõunat ühineda esimese grupiga, kuid see lootus ei täitunud. Peale paaritunnist tühja ootamist märkasime neid katsel kaljusid pidi turnides rada lõigata. Algas äraarvamismäng, kas neil trikk õnnestub, kuhu nad suunduvad ja miks nad just sinna lähevad. Kõik oli nagu peopesa peal. Nii möödus tubli tund aega. Vahepeal käisid meie nooremad mehed edasiminekuks ühte rada testimas ja leidsid selle ülejõukäiva olevat. Siis läksid rühmajuhid vastu otseteest loobunud Heino grupile, et edasiliikumise osas nõu pidada.
Järgneva ootamise ajal köitis meie tähelepanu lähenev ilmastikunähtus: pilved ronisid üle naaberaheliku ja asusid all orgu täitma. Kui org täis sai, hakkas hall tihedus meile lähenema ( lausa minutitega mattus me ümbrus nendesse). Päike kadus ära ja külm hakkas jälle naha vahele pugema. Ronimisest ei tulnud enam midagi välja; rühmajuhidki jõudsid vaevu enne pilvi tagasi. Leppisime paratamatusega: tuli ööbima jääda. Püstitasime telgid ja sõime õhtust. Kokkade energiaülejäägi tõttu lendas osa pajaroast potist välja. Meie saime nalja ja laagrisse eksinud närb rebaseline öösel midagi kõhtu. Niimoodi tagasihoidlikult lõppes jälle üks matkapäev.
22.juuli Kätte oli jõudnud tipu vallutamise päev. Hommikuks olid pilved kadunud, taevas selge ja Aneto säras juba väljakutsuvalt päikeses. Nüüd ei saanud enam mingil juhul minemata jätta.
Ronimist alustasime kell 9.30. Ees ootas kilomeetrine tõus, sellest pool kaljudel, pool lumel. Koos vahepausidega kestis nn ettevalmistav etapp üle nelja tunni, enne kui saime edasi kõndida mööda Pico de Aneto “puiesteed”. Viimane kulges piki Aneto liustikku ja oli maksimaalselt kahe jalalaba laiune, tundus aga sama kindel kui kalju. Meist möödus ja meile tuli vastu mitmest rahvusest matkajaid-tipuvõtjaid. See Aneto osutus päris rahvarikkaks kohaks.
Vahepeal tõusul olid meie ühisjõud lagunenud kolmeks: kiiremad ja särtsakamad, aeglasemad ja rahulikumad ning julge isepäine üksiküritaja Indrek. See tekitas väheke segadust. Ühinesime aga õnnelikult kell 14.30 Coronase kurul. Olime siis 3200 meetri kõrgusel.
Jätsime oma seljakotid paari kaaslase valvsa pilgu alla ja ründasime viimast 200 meetrit. Ilma kotita “lendasime” selle poole tunniga ära. Enne tippu tegi asja põnevamaks ligi 15 meetri pikkune kaljuserv, mida mööda turnida tuli. Kell 15.10 seisid esimesed meist 3404 meetri kõrgusel – Püreneede lael Pico de Anetol. Päike säras silma ja ümbritsevad mäenukid olid kerge sinaka vine sees (see on tingitud õhu molekulidest – need teevad ta nähtavaks). Pildistasime end metallist risti taustal, heitsime pilgu pühapildile, jäädvustasime oma nimesid ristidele, nautisime vaadet ja oma enesetunnet. Tegijamad oskasid öelda, et sellist tipuilma pole enne nähtud – uskumatult selge ilm. Ei ühtegi pilve kuni silmapiirini.
Meie rühm plaanis just allaminekut, kui tippu ilmusid tuttavad näod Heino rühmast. Vaat see oli üllatus! Olime nii kindlad olnud, et nemad käisid juba hommikupoolikul tipus ära, ja seda suurem oli nüüd rõõm, et meil vallutusretk esimesena õnnestus.
Peale tipuvõttu järgnes reeglina laskumine. Meil tuli kurult kotid võtta ja seejärel laskuda edasi, kott seljas, mööda suhteliselt järsku Coronase liustikku. Lume lõppedes jätkasime veel poolteist kilomeetrit kõndimist kivide vahel.
Laagri panime üles 2730 meetri peale Coronase kolmest järvest suurima kaldale. Samal ajal kui viimased oma selle päeva matka lõpetasid, nautisid esimesed juba järve mõnusid ja lumest vette hüppeid – vat see oli alles elamus. Peale puhkust kell üheksa õhtul algas Olavi sünnipäevapidu. Peolauale ilmusid šampus, tequila ja rühmakaaslaste poolt valmistatud küpsisetort. Ka kingitused olid täiesti olemas – kohale iseloomulikud. Kõlasid sünnipäevalaulud, mängiti ringmänge. Lõpuks tüütas pimedus ära ja saabus öörahu. Peaks vist veel lisama, et vallutatud tipp nimetati ümber Pico de Olaviks.