LÄBITUD TEEKOND: Hispaanias (hääletades - ...km): Orgiva - Granada - Murcia (1/2 päev) - Valencia Hispaanias (jala - 25km): Murcia - suvaline koht päikese all
18.oktoober Olles asjad hommikul kokku pakkinud, jalutasin Orgivasse ning pärast söögivarude täiendamist sõitsin bussiga mööda looklevat mägiteed Granadasse. Ilm kiskus küll vahepeal pisut vinesse ja vihmale, aga üldiselt oli päiksepaisteline ning soe.
Granada on ilus ülikoolilinn - vana kuid nooruslik. Tasub külastamist ning imetlemist. Mina oma suure seljakotiga ei viitsinud tol korral palju ringi hulkuda. Külastasin vaid internetikohvikut ning vaatasin kõrgelt vaateplatvormilt alla vanalinnale ning teise mäe otsas asuvale kindlusele, mis on selle linna sümboliks. Jalutasin siis linnast välja ning peagi õnnestus mul kahe autoga kiirelt mööda kuumaastikku meenutavaid pinnavorme edasi saada.
See oli tõesti suisa müstiline ja ulmeline maastik. Paljud inimesed olid oma majad suisa nendesse liiva-savi pinnavormidesse ehitanud ja näha oli vaid paar pisikest ava ning alati valge korsten.
Öö oli selge ja jahe.
19.oktoober Hommikuks oli minu keha poolt hingatav aur kõik magamiskoti pinnal veeks muutunud. Nii pidin taas proovima teda kuivatada, aga päike kadus kiirelt pilvede taha ja taas tuli ta poolniiskena kokku pakkida. Jalutasin siis pisut mööda kiirtee äärt ja peagi sain ühe elektrik Manuel'iga Murcia'sse. Seal käisin supermerkatos süüa varumas ning samas lähedal asuvas pargis jalgu puhkamas. Oli parajalt soe päev - ainult 22*C.
Hakkasin tasapisi linnast välja jalutama, lootes, et keegi mu peagi peale võtab. Ju see oli aga lihtsalt halb päev hääletamiseks, sest rohkem sel päeval ma autoga sõita ei saanud. Sellelegi vaatamata liikusin ma ju kogu aeg jala edasi. Õhtul kaardilt vaatasin, et olin oma 20 km jala mööda kiirtee äärt minna vantsinud.
Vahepeal tegin ühe peatuse pisikeses parklas, kus lubas üks inglane mind edasi viia. Niipea aga, kui olin talle selja pööranud, kihutas ta minema. Suurest vihast jalutasin veel oma 5 km edasi. Selle jooksul kohtasin kahte slovakkia noormeest, kes kodu poole hääletasid. Aga pärast lühikest koos jalutamist jätsin ma nendega hüvasti ja otsisin endale ühe vaikse koha pisikesel nõlval puude all. Seal oleks ka vihma eest pisut varju saanud, aga õnneks ei sadanud öösel. Tänu soojale õhule kuivas mu magamiskotki ära.
20.oktoober Hommik algas rahulikult. Istusin oma mati peal ja lappisin villi hõõrdunud jalgu. Ega pärast mu oma nahka nende plaastrite alt palju näha jäänudki.
Uuesti teele asudes ei olnud mul enam sellist tempot nagu paaril varajasemal päeval. Jalad tegid valu ning kuidagi masendunud olin ka, et keegi ei peatu. Olles veel oma viis kilomeetrit edasi liikunud, see tähendas, et olin Murciast juba oma 30 km kaugusele jõudnud, peatus lõpuks minu ees üks Barcelona numbrimärgiga auto. Lõpuks ometi - mõtlesin tol korral.
See oli üks elumehe tüüpi lühikest kasvu mees. Kutsus mind isegi Barcelonasse külla, aga kuna olin otsustanud Ibizale minna, siis jätsin temaga juba Valencias hüvasti. Viis teine mind kohe sadamasse välja. Seal aga selgus mu suureks kurvastuseks (seda aga ainult lühiajaliselt), et järgmine laev Ibizale läheb alles 30h pärast. Nii ei jäänudki mul muud üle, kui Valencias see aeg mööda saata. Aga Valencia oli seda suisa 110% väärt, et tervelt poolteist päeva seal ringi jalutada.
Tol hetkel sadas aga kahjuks vihma. Seega otsisin esmalt mingisugust kohta, kus saaks tasuta ja rahulikult jalga puhata. Nii juhtuski, et sai sisse astutud nii kaubamajja, kirikusse kui ka tattoo ateljeesse. Neist viimases tekkis mul soov järgi uurida, palju siis kah siin hinnad on. Pärast lühikest jutuajamist ning piltide vaatamist lasin ka endale ühe kunstiteose käele teha. Ja pärast jäin selle otsusega ise väga rahule - see ongi ehk selle asja juures peamine.
Jalutasin pärast veel läbi öise ning tuledesäras vanalinna, mis oli üllatavalt puhas ning kaunis. Leidsin siis ühe endisessest jõesängist ümber tehtud vabaaja-veetmise pargi, kus rahulikult ning segamatult terve öö ühe silla all (ohutusnõue ootamatu vihmasaju pärast - mida siiski ei tulnud) magada sain.
21.oktoober Hommikul otsisin kohe ühe supermercato üles, mille WC-s sain oma tattoo puhtaks pesta ning uuesti kaasa antud vaseliiniga sisse määrida. Pärast mõningaid sisseoste jalutasin terve ülejäänud päev Valencias ringi. Kogu linn oli kuidagi ilus ja kena - soovitan kõigil siit läbi astuda, kui Hispaaniasse satute.
Valencia on küll suurlinn, aga mitte nii lärmakas, kui paljud teised tema taolised. Samas aga võib seal leida kõiki suurlinnale omaseid tunnuseid nagu pikad ja laiad peatänavad täis suuri ja rikkalikke kaubamajasid, palju turiste (sügisel muidugi enam mitte nii väga), tänaval esinevad muusikud-kunstnikud jne. Mulle aga meeldisid selles linnas vanad ning kitsad tänavad täis pisikesi poekesi, kus kohalikud elanikud elasid ja kauplesid.
Kuna koos suure seljakotiga oli tülikas kogu aeg ringi käia, siis istusin raekojaplatsil ühele pingile ja, kuulates iga veerandtunni takka sealset tornikellade-mängu, lugesin oma raamatut ning ootasin kuna saaks laevale minna. Nagu pärast selgus ei lahkunaduki laev ettenähtud ajal, vaid lõunamaalaste kombel alles kolmveerand tundi ettenähtust hiljem.
Vaadates laevatekilt kaugeneva Valencia poole viskasin kombe kohaselt ka ühe mündi vette - märgiks, et tulen siia kindlasti veel tagasi. Pärast natukest ringikolamist laeva peal, läksin ka kohe magama - polnud juba pikka aega korralikutt sõba silmale saanud.